Lõputöö. Tööstress Põhja-Eesti Päästekeskuse komandodes

 "Siiamaani pole teadlased jõudnud ühtsele arvamusele, millised tööstressorid tekitavad hädaolukordadega kokku puutuvatele töötajatele rohkem stressi, kas ekstreemsest intsidendist saadud psühholoogiline trauma või igapäevaselt kogetavad organisatsioonilised stressorid" Irina Sinijärv

Irina Sinijärve kirjutab oma lõputöös "Tööstress Põhja-Eesti Päästekeskuste komandodes": "Otsus uurida just päästeteenistujate tööstressi tekkis sellest, et päästeteenistujate töö on seotud lisaks igapäevastele tööstressoritele ka kriitilistest intsidentidest tuleneva trauma ohuga, seega võib järeldada, et tulekustutus- ja päästetöid teostavad elukutsed on üle keskmise stressirohked."

"Lõputöö põhieesmärgiks on välja selgitada, kas päästeteenistujatel esineb tööstressi ning kuidas mõjutab see päästate tervist. Sellest lähtuvalt on alaeesmärkideks välja selgitada kõige sagedamini pingeid tekitavad tööstressi faktorid ning teenistujate omapoolsed ettepanekud tööstressi vähendamiseks. Lisaks on lõputöö eesmärgiks välja selgitada moodused, kuidas päästeteenistujad maandavad tööst tulenevaid pingeid, et anda organisatsioonile teavet, milliseid toimetulekumeetodeid võiks Põhja-Eesti Päästekeskus edaspidi oma teenistujatele pakkuda."

Mõned katkendid antud tööst:

• Keerukust lisab olukorrale ka asjaolu, et päästeteenistujad on pideva avalikkuse tähelepanu all ning ebaõnnestunud päästeoperatsioonile võib järgneda kohtulik uurimine, mis tekitab samuti emotsionaalset traumat. Sageli tekitab kriitilise intsidendi järgne asjaolude kohtulik uurimine suuremat traumat kui toimunud õnnetusjuhtum ise.
• Seega on stressi toime kas lühiajaline, mis on esile kutsutud ühekordsest sündmusest ning möödub kiiresti või krooniline, mis on põhjustatud kestvast pingest, mida kogeme stressitekitavate intsidentide või jätkuvalt käimasolevate situatsioonide tõttu. Viimane on organismile kõige ohtlikum tuues esile erinevaid stressisümptomeid. Üks levinumaid kroonilise stressi põhjustajaid on keerukas töökeskkond.
• Kui indiviidile on tema roll ebaselge või vastuoluline, võib see viia depressiivse meeleseisundini, madala enesehinnangu, eluga rahulolematuse, motivatsiooni languse ning kuni töölt lahkumiseni. Rolli ebaselguse tõttu ei oska töötaja hinnata oma sobimist ning väärtust organisatsioonis ning on ebakindel talle makstava töötasu suhtes, ükskõik kui hästi ta ka ei ole oma tööd sooritanud. Sageli on rolli ebakindlus seotud uuenduste ja muudatustega organisatsioonis.
• Hädaolukordadel on inimeste tervis erakorra meditsiini töötajate kätes – tavaliselt erakorra meditsiini tehnikute e parameedikute ja päästetöötajate kätes. Vaatamata ametiala igapäevasusele on avalikkusel vähe teadmisi, kui suur on ohtude hulk, mis antud elukutsega kaasas käivad. Nendeks ohtudeks võivad olla autoavariid, tulekahjud, mõrvad, enesetapud, nakkavate tõvede levik, ekstreemsed temperatuurid, rünnakud, kehalised vigastused, hädaohtlike materjalide levik ning unepuudus. Lisaks on inimesi hädaolukorras aitavad elukutsed ainukesed, militaarsete elukutsete kõrval, mis eeldavad olukorrale reageerimist ka n-ö une pealt.
• Oluliseks stressoriks on päästetöötajate pidev valmisolek hädaolukorrale reageerimiseks, eeldades ööpäevaringseid töövahetusi ning valveloleku aega, mis võib endaga kaasa tuua tüdimust, kui pikema aja jooksul ei esine ühtegi väljakutset.
• Kriitiliste intsidentide stress (Critical Incident Stress) tekib, kui hädaolukorral päästetöid teostanud töötaja kogeb tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mille tagajärjel saab häirituks töötaja töövõime õnnetusjuhtumi ajal või pärast seda. Sageli on erakorralise meditsiini tehnikud ja päästetöötajad kaitsetud ametiga kaasnevate asjaolude suhtes, mis ületavad normaalse toimetuleku mehhanismi. Kriitiliste intsidentide kogemuste hulka kuuluvad hukkunute kehade ja deformeerunud jäänuste käsitsemine; ohvrite tõsised vigastused ning surm; ohvrite perekonnaliikmetega suhtlemine ning ekstreemselt emotsionaalsed olukorrad nagu laste vigastused või surm.
• Õnnetusjuhtumi korral aitavad tegutseda järgmised toimingud: 1) selged korraldused; 2) selgelt defineeritud tööülesanded; 3) tähelepanu töötajate füüsilistele vajadustele; 4) meeskonnatöö ja 5) piisav tunnustus. Lisaks ei tohiks päästetöötaja astuda ohvriga inimlikesse suhetesse, vaid peaks jääma anonüümseks, tagatud peaksid olema ka füüsiline barjäär nagu vormiriietus.
• Sekkumine, mille hoolde abistajad end suuremas osas vabatahtlikult jätta soovivad on Psychological First Aid (PFA) tõlkes „esmane psühholoogiline abi“. PFA ei pane ohvritele diagnoosi, vaid püüab luua kannatanutega usaldusliku kontakti, et tagada nende põhivajadused nagu toit, kaitse ning ühendus lähedastega. Lisaks võimaldab PFA individuaalseid ning grupilisi toimetuleku meetodeid, et normaliseerida sellega kannatanute emotsionaalset seisundit.
• Päästeametis eelnevalt aset leidnud muudatused on päästeteenistujates tekitanud vastumeelt ja ebakõla. Asutusel ei ole alati võimalik langetada populaarseid otsuseid, eriti kui tegemist on avalik-õigusliku organisatsiooniga, mis peab tegutsema seadustest tulenevalt. Seega peaks asutus mistahes muudatuste eel läbi viima oma alluvate hulgas selgitustööd, miks mingit otsust tahetakse vastu võtta ja mis sellega kaasneb. 
• Lisaks töö iseloomust ning kriitilistest intsidentidest tulenevatele stressoritele kätkeb päästeteenistujate töö endas ka igapäevaseid organisatsioonilisi stressoreid nagu ebapiisav töötasu, mittetoetav administratsioon, toetuse puudumine või konfliktsed olukorrad kolleegidega jms. Seega võib päästeteenistujate tööd pidada kahekordse riskiallikaga ametialaks.
• Uuringu tulemustest selgus, et enamik päästeteenistujaid pöördub probleemide korral sõprade, lähedaste ning kolleegide poole. Professionaali poole pöördujate osakaal on minimaalne, seega leiab autor, et igas komandos võiks olla kolleegide hulgas üks tugiisik, kelle poole pöörduda töömurede tekkimisel. Neil isikutel peaks olema kolleegide poolne heakskiit ja nõustajale vajalikud isikuomadused (ärakuulamisoskus, analüüsivõime, usaldusväärsus). Tugiisiku välja valimiseks võiks korraldada anonüümsed valimised ning tugiisikuks saanud inimene peaks läbima vajalikud psühholoogia- ja nõustamisalased koolitused. Tugiisikuga saaksid töötajad kontakti võtta nii telefoni teel kui ka kokku leppides personaalseid kohtumisi.