Lehed

teisipäev, 15. oktoober 2024

Uuring. Strategies for Coping with Occupational Trauma: A Scoping Review of the Police Officer Context

 "Although police officers are the gatekeepers of the criminal justice system and are mandated to maintain and ensure community safety, they are also often exposed to occupational trauma. They are usually the first responders to victims and crime scenes and are expected to attend to violent situations, along with motor vehicle accidents, child abuse, and domestic violence. Exposure to traumatic events and situations has a detrimental effect on police officers, resulting in occupational trauma being experienced to a higher degree than most other professions."(Mantji Juliah Modula, Ellen Mokgobola Mathapo-Thobakgale, Champion N. Nyoni and Ronelle Jansen)

Sel aastal (2024) ilmus ajakirjas International Journal of Environmental Research and Public Health ülevaade uuringust, mis analüüsis erinevat politseinike töötraumaga toimetuleku kirjandust. Allpool on artikli Strategies for Coping with Occupational Trauma: A Scoping Review of the Police Officer Context lühikene vabas vormis tutvustus. 

Politseinikud puutuvad sageli kokku traumadega. Tavaliselt reageerivad nad ohvritele ja kuriteopaigale esimesena ning neilt oodatakse vägivaldsete olukordade , mootorsõidukiõnnetuste, laste väärkohtlemise ja perevägivalla korral. 


Traumaatiliste sündmuste ja olukordadega kokkupuude avaldab politseiametnikele kahjulikku mõju , mille tulemusel kogetakse töötraumasid suuremal määral kui enamikul teistel elukutsetel. 


Uuringu eesmärgiks oli anda ülevaade kogu maailma kirjandusest, mis kajastavad politseiametnike töötraumadega toimetuleku strateegijaid. 


Politseiametnike kohustused ja ülesanded sisaldavad endas konfliktiolukordade vahendamist, piiratud ressurssidega surve all töötamist ja kokkupuudet traumeerivate keskkondadega. Näiteks tuuakse välja, et avalikku korda tagavatel politseinikel oli COVID-19 pandeemia ajal ja pärast seda suurenesid läbipõlemine, kaastundeväsimus ja sekundaarne trauma. 


Töötraumad  mõjutavad politseinike vaimset ja füüsilist tervist ning suurendavad PTSD, depressiooni ja alkoholi kuritarvitamise riski. Antud uuringu läbiviijad tõdevad tuginedes uuritud kirjandusele, et töötraumade tagajärjel on politseinikel suurem enesetapurisk kui üldisel elanikonal. Hea kohanemise võib siduda erinevate aktiivsete strateegiatega. Passiivseteks või vältivateks strateegiateks peetakse näiteks alkoholi kuritarvitamist. 


Uuringus otsiti vastust järgmistele küsimusele:

  • Mida teatakse politseinike strateegiast töötraumadega toimetulekuks?
  • Toimetulekus on oluline inimese käitumuslik ja kognitiivne võime hallata sisemisest ning välimisest keskkonnast tingitud stressitegureid. Stressoritele reageerimise strateegiad võivad olla kas tõhusad või ebatõhusad. Toimetulekustrateegiad on mehhanismid, mida inimesed saavad rakendada oma psühholoogilise heaolu mõjutamiseks pärast kriitilist juhtumit. Kuigi stressi all kannatavate politseinike toimetulekustrateegiate kohta on tehtud uuringuid, puudub selge info madalama ja keskmise sissetulekuga riikide hulgas. Samuti puudusid juhised politseinike töötraumade raviks. Kirjanduses on lünk tõendite kohta, milliseid toimetulekustrateegiaid kasutavad politseiniku töötraumadega toimetulekuks ning kuidas see mõjutab nende vaimset tervist. 


Vastupidavuse kajastamine toimetuleku teema juures on üheks võimsaks vahendiks huumor. Mitmed uuringud toovad esile naeru rolli politseinike töötraumadega hakkama saamisel. Emotsioonide reguleerimine, enesekontroll ja aktsepteerimine võimadavad võrra vastutust oma olukorra eest. Olulisena toodi välja vajalike tööriistade, ressursside ning teadmiste laiendamine, et lahendada erinevaid väljakutseid ning kohaneda ennetavalt muutustega. Emotsioonidele keskendumine tähendab sisemist protsessi, mille käigus vaadeltakse töötraumat positiivses valguses, hinnatakse ning kujutatakse see ümber. Probleemile keskendunud toimetulek tähendab aktiivselt stressiteguritele lahenduse otsimist. Vaimust ja relgiooni on märgitud ühe toimetulekustrateegiana, 


Toimetulekustrateegiad, mis ei aita ning sageli süvendavad trauma tagajärgi nimetatakse valeadaptiivseteks. Enamikel juhtudel põhjustasid sellised toimetulekustrateegiad kahju nii politseinikele kui nende lähedastele. Üks sellistest strateegiatest on distantseerumine. See tähendab emotsionaalse ja füüsilise distantsi loomist töötraumast.  Sarnaselt mõjub lootus, et “see kõik kaob.”   Põgenemine tähendab täielikult kõrvalehoidmist töötraumast. Sotsiaalne isolatsioon tähendab eemaldumist sotsiaalsetest sidemetest, töötrauma ajal ning pärast seda. Enesesüüdistamine, eitamine, allasurumine on süü omistamine iseendale. 


Kuna politseinikud puutuvad pidevalt tööülesannete täitmisel kokku potentsiaalselt traumeerivate sündmustega, millel võib olla mõju nende vaimsele heaolule, siis tugisüsteemide arendamine ja mõistmine on psühholoogilise tervise jaoks hädavajalik. Tugisüsteemide nurgakivi on sotsiaalne toetus. Seda rõhutavad erinevad uuringud. Võrgustikel on keskne roll emotsionaalse toe pakkumisel töötrauma ajal ning peale seda. Lisaks teatati, et emotsionaalne ja psühholoogiline tugi on ülioluline strateegia vastupanuvõime tugevdamisel süsteemi osana, rõhutades empaatilise kuulamise ja valideerimise tähtsust heaolu edendamisel. Uuringutest tuli välja, et politseinikud otsivat sotsiaalset tuge oma tööülesannete täitmisel kogetud töötraumade surve jagamisel. Lisaks otsivad mõned oma meeskonnajuhtidelt emotsionaalset tuge, kuigi ei usalda neid. Need leiud rõhutavad tugisüsteemide mitmetahulisust ja erinevate võrgustike arendamise tähtsust. 


Toimetulekustrateegiate tõhusust mõjutavad samuti organisatsioonilised tegurid, nagu autoriteet töökohal ja juurdepääs otsustusprotsessidele. Sotsiaalsed tugivõrgustikud, sealhulgas kolleegid, perekond ja sõbrad, pakuvad ametnikele rasketel aegadel abi ja lohtust. Samuti on olulised psühholoogid, nõustajad ja vaimse tervise teraapiaprogrammid. Selle uuringu tulemused näitasid, et politseinikud eelistasid traumaga toimetulekuks saada professionaalset tuge väljaspoolt töökohta. Nad kartsid häbimärgistamist. 


Uuringu koostajad annavad allajärgnevad soovitused:

  • võimendada teadlikkust tugi- ja sotsiaalprogrammidest, mis on suunatud politseiametnikele vahetult pärast töötraumaga kokkupuutumist kui ka pikemas perspektiivis.
  • politseiametnike vaimse tervise programmide poliitika välja töötamine ja rakendamine
  • politsei asutuste ja tervishoiuteenuste osutajate vaheline koostöö, konkreetse mudeli väljatöötamiseks, mis keksendub politsei vaimsele tervisele
  • investeerimine uuringutesse, mis kajastavad toimetulekustrateegiate mõju konkreetsetele tervisenäitajatele
  • Uuringud, mis toetavad kognitiivse teraapia vaimse tervise programmide loomist, et prandada politseinike töötraumadega toimetulekuoskusi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar