Lehed

teisipäev, 19. oktoober 2021

Raamat. Unseen. Undercovering the Invisible Wounds of Military Trauma

 "Trauma has a way of silencing people. And some may feel their trauma is irrelevant to their story, like it is something they have put "behind them" so they can move forward. But it still lurks, sometimes unbeknownst to them." Elisa Escalante "Unseen. Undercovering the Invisible Wounds of Military Trauma"

Elisa Escante on USA õhujõudude vaimse tervise tehnik (mental health techician), kes oma karjäärist kaks aastat veetis sõjakoldes, Afganistanis. Ta on töötanud aktiivses teenistuses olevate sõjaväelastega kui ka veteranidega. Elisa omab Master of Social Work (LMSW) litsentsi ja tööks veteranidega vajalikku kliinilist litsensti (LCSW). (Litsentside kohta loe rohkem infot siit)

Raamat "Unseen" on kirjutatud praktiku poolt, kellel on ka tugev teoreeriline alus. Autor on olnud ise olnud sõjas. Aktiivse konflikti tsoonis ning see on andud talle hindamatu kogemuse. Teos annab ülevaate militaarse subkultuuriga seotud eelarvamustest nii tsiviilühiskonnas kui militaarses keskonnas. Vaimse tervise probleeme peetakse häbiväärseks ning tihti jäetakse abi otsimata. Samas negatiivne kogemus nõustamisel võib abivajaja jäädavalt eemale peletada ning lõppeda traagiliselt. Eesti ühiskonnast võib tuua näitena kui raseduskriisi nõustaja läheb politseinikule, kes on äsja läbi elanud traagilise sündmuse tegema kriisinõustamist. Mis on ühist rasedusel ning õnnetuses viga saanud kolleegil? 

Autor toob välja, et kui paluda sõjaväelasel rääkida lihtsalt tunnetest, siis see ei tööta. Pigem küsida konkreetseid küsimusi. Näiteks küsida esmalt sümptomite, käitumise ja psühholoogilise trauma faktide kohta. Kõige pealt on vaja luua usalduslik suhe, see võib võtta aega ning nõustaja ei tohi unustada, et tema tõde ei pruugi olla õige. Samuti peab traumaatiline inimene mõistma, et ta võib nõustajat vahetada. Sõjaväelastele ja ka esmareageerijate jaoks on parimad terapeudid ning nõustajad need, kes mõistavad subkultuuri, on olnud selles ja saavad aru, kuidas reeglid ning kogemus on kujundanud isikut. Seega raseduskriisi nõustaja pole kõige targem valik.

Raamatus on palju keskendutud PTSD-le ning autor puudutab ka sekundaarset PTSD-d. See esineb sageli päästjatel, politseinikel ja kiirabitöötajatel. Nad ise ei pruugi olla konflikti koldes või väga rasket üleelanud aga teiste inimeste korduvad kirjeldused põhjustavad sekundaarse PTSD. See on teema, mida alahinnata ei tohi. 

Kuna Elisa on ise konflikti koldes olnud, siis sisaldab ka raamat teda ennast puudutavaid küsimusi ning militaarkultuurist tingitud dilemmasid. Näiteks, saan ise kõigega hakkama ja ma ei vaja abi. Kuidas saada hakkama kui ta küsib inimeselt, kas kõik on korras ja saab jaatava vastuse ning mõni tund hiljem kuuleb selle inimese enesetapust? 

Raamatu muudab veelgi hinnalisemaks lühikesed vahekirjeldused konfliktitsoonis olnud sõjaväelastelt. Need on võikad ja valusad kirjeldused. Need on ka kirjeldused, millega on meie missioonil viibinud sõdurid kokkupuutunud. Seetõttu peaks seda raamatud lugema iga missioonil viibinud sõjaväelase lähedane ning loomulikult sõjaväelased ise. Paljud raamatud kirjeldatud hoiakud esinevad ka päästjatel ning politseinikel. 

Lõpus mõningad soovitused, millega leevendada erinevaid seisundeid. Samas autor rõhutab, et need ei asenda teraapiat ega ravi. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar