Lõputöö. Politseiametniku stress ja läbipõlemine ning seda mõjutavad tegurid

"Politseiametnikud ei ole raudmehed, kes on suutelised välja kannatama negatiivsust, kriitikat ning ebaadekvaatsust, halba suhtumist ja ükskõiksust. Nad on tavainimesed, kellel on tunded, emotsioonid ja südamed." Anton Jefimov 

Anton Jefimov 2014 aastal valminud lõputöö "Politseiametniku stress ja läbipõlemine ning seda mõjutavad tegurid," käsitleb põhjalikult politsei töös esinevat stressi ning selle tagajärgi. Lõputöös püsitatud probleem: "enamus politseiametnikke ei oska õigesti hinnata oma emotsionaalset seisundit, ära tunda stressi ning leida enda jaoks sobivat stressiga toimetuleku viisi."

Autori poolt leiavad käsitlust järgmised uurimusküsimused: 

1. Kui suur on stressitase ja läbipõlemisoht Ida politseijaoskonna politseiametnike seas? 
2. Missugused tegurid tekitavad stressi politseitöös? 
3. Missugune on stressitase ja läbipõlemisoht sise- ja välitöötajatel, millised on erinevused? 
4.  Kas meestel on stressitase ja läbipõlemisoht madalam, kui naistel?

Jefimov selgitab erinevusi pinge. ja stressi vahel:  "Stressi kogevate inimeste vereringes on erinevate stressihormoonide tase kõrgem kui neil, kes vaevu väljakutset tunnetavad. Õiges koguses pinge puhul töötame me optimaalselt. Oleme siis tõhusad, loovad, otsustusvõimelised, tähelepanelikud ja ergud."  Politseitöö on oma olemuselt pingeline ja ohtlik. See sisaldab igapäevast kokkupuudet elu pahupoolega, ent autor leiab, et "kuid töösse uppudes ja 15 teisi aidates ei tohi unustada enda heaolu"

Katkendid Anton Jefimovi tööst:

• Politseinike enesetappude määr on üks kõrgemaid elanike seas. Neil on kõrge lahutuste arv, nad tarbivad alkoholi sagedamini kui üldpopulatsioonis, vahest on sõltuvuses narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest või ravimitest. Samuti esineb politseiametnikel kalduvus vägivallale. Need faktid on ohusignaal nähtamatule probleemile, millele ei pöörata tähelepanu. 
• Politseitöös on väga palju olnud selliseid olukordi, kus politseinik puutub kokku kurjategijaga. Nende kahe inimese vahel tekib konflikt, sest mõlemal valitsevad tugevad emotsioonid nagu viha ja ärritumine teineteise vastu. Järgmine staadium on professionaalne või kutsealane stressor, mis mängib suurt rolli olukorra lahendamisel. Viimase faasina on organisatsiooniline stressor, mis tähendab seda, et ebaõnnestunud lahendi puhul ohustab politseinikku distsiplinaarjuurdlus või distsiplinaarmenetluse algatamine. Üldiselt võib olukord välja näha kui latentne läbipõlemine, mille tagajärjed on kurvad.
• Lõputöö autor on arvamusel, et stressi ja läbipõlemise ennetamisel on väga tähtis organisatsiooni sekkumine. Kõigepealt on oluline tuvastada probleemi tekkimise põhjus. Kas põhjuseks on isikuline, organisatsiooniline või professionaalne tegur. Tuvastades stressi tekkimise põhjuse, saab rakendada vastavat toimetuleku strateegiat või organisatsiooni poolt pakkuda sotsiaalset abi või toetust. Ei tohiks jätta ametnikku üksi oma lahendamata probleemidega. Sest nagu näitas uurimine, otsivad paljud ametnikud (enamasti patrullpolitseinikud) lahendust alkoholi või ravimite abil. 
• Kuigi me ei saa rääkida ainult organisatsioonist kui toetajast. Stressiga toimetulekul on põhiliseks aspektiks politseiametniku pere (kõigepealt abikaasa), kes peab tundma töö olemust ja selle stressoreid, kes alati toetab ja osaleb seminarides. Hädaolukordades ja kriitiliste olukordade puhul on nende nõustamised väga vajalikud, sest vastasel juhul on vältimatu olukord, kus politseiametnik ei leia kuskilt mujalt abi kui ainult alkoholist ja uimastitest. Teiseks oluliseks aspektiks, mis aitab stressi leevendada on politseiametniku hea füüsiline vorm, terve uni ja toitumine. Politseijuhid peavad looma sellised tingimused, et ametnikud oleksid huvitatud oma füüsilise vormi arendamises (kehakultuuri programmid, mis on tingitud ametniku vanusest, tööalast ja füüsilisest seisundist), et tekiks tahe tegeleda spordiga