"Ühiskonna turvalisuse tagamiseks ja iseenda kaitsmiseks peab magistritöö autori arvates politseinik olema valmis vastu võtma otsuseid, mille tagajärjel võib keegi saada vigastada või surma. Sellise otsuse tegemine ei ole kerge ning politseinikud ei pruugi olla selleks suutelised." Erik Jõesaar
Erik Jõesaare poolt 2020 aastal kirjutatud magistritöö "Politseinike mentaalse ettevalmistuse parendamise ettepanekut tulirelva kasutamisel inimese suhtes" on põhjalik, uudne ning väga vajalik. Autor toob korduvalt välja, et paratamatult tuleb politseitöös ette olukordi, milles peab kasutama jõudu ning tagajärjeks võib olla inimese tõsine vigastus või surm.
Oma töös uurib Erik Jõesaar järgmisi punkte:
- Mis mõjutab politseiniku tulirelva kasutamise mentaalset valmidust?
- Milline on Eesti politseis mentaalne ettevalmistus tulirelva kasutamiseks inimese vastu ja kas selle abil on politseinikud valmis tulirelva kasutama olukorras, kus rünnet muudmoodi peatada ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik?
- Kas ja kuidas vajab Eesti politseinike mentaalne ettevalmistus tulirelva kasutamiseks inimese vastu täiendamist, et olukorras, kus rünnet muudmoodi kui tulirelvaga peatada ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik, oleks politseinik valmis relva kasutama ja reaalselt seda ka teeks?
"Enne politseinikuna tööle asumist tasub endale selgeks teha, et need inimesed, kes mingitel põhjustel võivad sattuda politseiniku relva ette, on seal põhjusega. Enamasti on see põhjus ka niivõrd tõsine, et politseiniku tegevusetus on lubamatu. Kui endamisi on lepitud, et töö käigus on võib-olla vaja kellegi pihta tulistada, on lihtsam ka edasine politseipoolne tegutsemine." kirjutab Erik Jõesaar
Ükski politseinik ei lähe tööle sooviga teist isikut teenistusrelvast lasta. Samas tõde autor, et on rünnakuid, mil pole võimalik muud moodi ründajat peatada. Enamasti on otsuse vastu võtmiseks aega vaid mõni sekund. Vale otsus võib tähendada politseiniku surma. Jõesaare töös on toodud välja, et relva tõsta teise isiku suhtes on füüsiliselt lihtne aga psühholoogiliselt väga raske.
Teoreetilises ja ka uuringu osas toob Jõesaar välja, empaatiavõime on politseinku puhul hea omadus, ent väga ohtlikus olukorras võib see saada takistuseks. Magistritöö üheks suureks plussiks on, et autori poolt valitud uuringus osalevate inimeste valim on praktikud. Instruktorid, tulirelva intsidentides osalenud politseinikud ja kaks kogenud psühholoogi.
Samuti peegeldab autor politseis (ka teistes riikides) levinud seisukohta, et psühholoogid ei pruugi saada töötajatega kontakti, sest neil puudub reaalne kogemus. "Ühe võimalusena psühholoogilisi õpetusi edukalt edasi anda nii, et politseinikud ka usuksid õpetatut, on kasutada õppejõudusid, kelle suhtes on politseinikel austus," toob autor välja. Lahendusena pakutakse eriüksuslast, kes ise on saanud psühholoogilist nõustamist. Uuringus osalenud kahe psühholoogi arvates pole see kõige parem idee. Samas möönavad nad, et eriväelast võiks kaasata.
Kuna antud töö on põhjalik, siis väärib ta lugemist. Lisaks tulirelva kasutamisele kirjutab autor ka PTSD-st, organisatsiooni toetuse vajalikusest, võimalikest lahendustest olukordadele ja väljaõppe vaimsest poolest.
Kaks katkendit tööst:
"Tulirelva kasutades on politseiniku puhul tegu sekundaarse ohvriga, keda ei tohi organisatsioon üksi jätta. Vana harjumus on praegu suuresti veel politseinikes sees ja ei olda kindlad organisatsiooni toes. See on ajapikku muutumas ning selle nimel tuleb politseil organisatsioonina veel tööd teha. Kui politseinik teab, et tema seljatagune on kindel, on tal ka rohkem julgust otsustavalt tegutseda."
"Ohuolukorra eduka lahendamise teeb raskeks ka kogenematus või hoopis ebakindlus eelnevate halbade kogemuste tõttu. Inimene ei keskendu mitte niivõrd sellele, kuidas olukorda lahendada, vaid pigem sellele, kuidas ja millist lahendust temalt oodatakse. Valesti tegutsemise ja teadmatuse hirm võivad viia selleni, et tegutsemine jääb üleüldse ära, mis tihti on kõigist variantidest kõige hullem."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar