Raamat. Mindfulness for Warriors. Empowering First Responders to Reduce Stress and Build Resilience

"All first responders have invisible wounds. They see, hear, and endure things that most of us can´t even imagine. They carry a weight that would be unbearable for the average citizen, and because of this, they are dying younger and, in some cases, choosing to end their own lives." Kim Colegrove

Kim Colegrove raamat "Mindfulness for Warriors. Empowering First Responders to Reduce Stress and Build Resilience" keskendub esmareageerijate vaimsele tervisele. Kim Colegrove'i abikaasa oli politseinik, kes sooritas enesetapu. Autor toob raamatus välja: "Proovisime tavalist psühhiaatrilist lahendust, kuid see ei aidanud mu abikaasat kunagi, sest ta ei loobunud selles keskkonnas kuidagi oma valvsusest."

Esmareageerijad on "teistmoodi" inimesed. Nad näevad ja kogevad asju, millest enamik inimesi isegi mõelda ei oska või arvavad, et need kuuluvad televiisori ekraanile. Nad on ühiskonna valvurid, probleemide lahendajad. Nende esmane reaktsioon on olla tugev. Kim Colegrove kirjutab raamatus, mida teevad erinevad sündmused esmareageerijate psüühikaga. Ta tutvustab nende hoiakuid endale abi otsimise suhtes ning lõpuks pakub välja lahenduse tänases päevas kohal olemise ja meditatsiooni läbi. Kindlasti kõigile autori lähenemine ei sobi, ent kasulikke ideid võib antud raamatust saada igaüks. Kogu materjali kirjutades on Kim Colegrove arvestanud pika staažiga esmareageerijate soovitusi. 

Mõned katkendid vabas tõlkes: 

• Nendes kultuurides kõige sagedamini kasutatavad ja aktsepteeritud toimetulekumehhanismid on liigne joomine, retseptiravimite kasutamine, riskantne käitumine, asjade vältimine ja must huumor (naljade rääkimine ja naermine šokeerivate, häirivate ja õudsete asjade üle, mida töö käigus kogetakse). Mõistlik, kas pole? Kui inimesel ei ole lubatud tunda ega näidata normaalseid inimlikke emotsioone, siis vähemalt naer pakub leevendust kinnihoitud valust, leinast, kurbusest, vihast, hirmust ja meeleheitest.
• Meie esmareageerijad on väga hästi koolitatud, kuid koolitus ei valmista neid ette töö vaimseteks ja emotsionaalseteks mõjudeks.
• Tavakodanikul pole aimugi, mida esimesed reageerijad näevad, kuulevad ja oma karjääri jooksul taluvad. Nad puutuvad pidevalt kokku teiste inimeste traumadega ja on neist mõjutatud: õnnetused, katastroofid, vägivald, väärkohtlemine, hooletusse jätmine, ohvriks langemine ja surm. Seda tüüpi traumat nimetatakse sekundaarseks traumaks.
• Vaimse tervise ravi saamine ei tähenda, et oled vaimuhaige.
• Kui sul on tehtud töö ja nähtud asjade tõttu vaimselt ja emotsionaalselt raskusi, oled saanud haavata. Sa ei ole nõrk, sa oled inimene.
• Kõigil esmareageerijatel on nähtamatud haavad. Nad näevad, kuulevad ja taluvad asju, mida enamik meist isegi ette ei kujuta. Nad kannavad raskust, mis oleks tavakodanikule talumatu, ning seetõttu surevad nad nooremana ja mõnel juhul otsustavad oma elu lõpetada.
• Trauma tekib siis, kui inimene kogeb väärkohtlemist, ohvriks langemist, hooletusse jätmist, kaotust, vägivalda ja katastroofe või on nende tunnistajaks. Mõiste "sekundaarne trauma" viitab kokkupuutele teiste inimeste traumaga. Kahjuks kogeb enamik esmareageerijad oma karjääri jooksul mingisuguseid traumasid ja see võib olla neile vaimselt ja emotsionaalselt mürgine. Asja teeb hullemaks see, et paljud esmareageerijad kannavad endaga kaasas traumasid, mille nad said enne karjääri alustamist.
• Kuid mis kõige hullem, paljud esmareageerijad tunnevad häbi, sest nad teavad, et vajavad abi, ja usuvad, et abi küsimine on nende erialal tabu.

Suitsiidimõtted jagunevad kaheks peamiseks tüübiks: passiivne ja aktiivne. 

Passiivne enesetapumõte tähendab, et inimene mõtleb surmale ja suremisele või soovib, et ta sureks, kuid tal ei ole plaani ennast tappa.

Aktiivne enesetapumõtted on siis, kui inimesel on kavatsus end tappa ja tal on selleks plaan.

Kui kahtlustame, et keegi võib olla enesetapukavatsus, ei piisa sellest, kui küsime, kas ta kaalub enda kahjustamist, või selle küsimuse mõne muu pooliku versiooni. Me peame esitama otsese ja terava küsimuse: "Kas sa kavatsed end tappa?" Seejärel, kui inimene kõhkleb või vastab mõnele jah-lähedasele versioonile, tuleb esitada selle väga olulise järelküsimuse: "Kas sul on olemas plaan?" Kui jah, siis peame viivitamatult tegutsema.

Mida tähendab tegutseda? Võimalusi on lõputult ja see sõltub asjaoludest. Ainus asi, mis ei sobi, on tegevusetus, kui keegi annab märku, et tal on enesetapuplaan.

Siin on meditatsiooni lihtne määratlus: iga päev paar minutit katkematut vaikust. 

Samuti ei pea sa oma mõtteid vaigistama. See on võimatu ja selle proovimine on stressirohke. Harjutamise ja visaduse abil saad teada, mida teha, kui mõtted tekivad, ning aja jooksul märkad, et mõtted hakkavad paika loksuma ja vaibuma.

Meditatsiooni eesmärk ei ole kontrollida oma mõtteid. Selle eesmärk on takistada neil sind kontrollimast.

Raamatu viimases osas on lihtsad võtted, kuidas igapäevaselt meditatsiooni oma ellu tuua ning millele võib selle käigus tähelepanu pöörata.