Juhend. Psühholoogiline esmaabi. Juhend otsesele abistajale

"Abistajana võite tunda, et vastutate inimeste ohutuse eest ja teil on kohustus nende eest hoolitseda. Te võite olla tunnistajaks või vahetult kogeda kohutavaid asju nagu hävitused, vigastused, surm või vägivald. Võite kuulda lugusid teiste inimeste valust ja kannatustest. Kõik need kogemused võivad mõjutada teid ja teie kaasabistajaid." 

Avaldatud Maailma Terviseorganisatsiooni poolt 2011. aastal avaldatud "Psühholoogiline esmaabi. Juhend otsesele abistajale" on tõlkitud eesti keelde.  Seega on soovitav seda aeg ajalt läbi vaadata ning endale sobivaks kujundada, sest kriisisituatsioonis töötades võivad värvilised ja rõõmsad pildid osutuda takistuseks. Juhendis antavad nõuanded on praktilised, vajalikud ning hästi sõnastatud. 

Mõned katkendid antud juhendist:

Mõni inimene võib reageerida kergelt, ent mõni teine raskemalt. See, kuidas keegi reageerib, sõltub paljudest teguritest, näiteks: 

•  kogetava(te) sündmus(t)e laad ja raskusaste;  
• kogemused varasemate häirivate sündmustega; 
• toetus, mida inimene saab oma elus teistelt; 
• füüsiline tervis; 
• isiklik ja perekonna vaimse tervise probleemide taust; 
• kultuuritaust ja traditsioonid; 
• vanus (näiteks reageerivad erinevalt eri vanuserühmade lapsed).

Kuigi psühholoogiline esmaabi hõlmab inimeste lugude kuulamiseks kättesaadav olemist, ei tähenda see inimese survestamist, et ta räägiks teile oma tunnetest ja reaktsioonist sündmusele.

Inimene, kellel on selja taga traumeeriv sündmus, võib soovida teile oma lugu jutustada. Kellegi loo kuulamine võib olla suurepäraseks toeks. Siiski on oluline jätta inimene survestamata, et ta räägiks oma läbielamistest. Mõni inimene ei pruugi tahta rääkida sellest, mis on juhtunud, või toimunu asjaoludest. Ometi võib ta väärtustada, kui jääte tema juurde ja ootate vaikselt, andes mõista, et olete olemas, kui ta soovib rääkida, või pakute praktilist tuge nagu toit või klaas vett. Ärge rääkige liiga palju; laske inimesel vaikida. Vaikimine võib anda inimesele „ruumi” ja julgustada teda jagama teiega oma mõtteid.

Psühholoogiline esmaabi on mõeldud hättasattunud inimesele, kellele on hiljuti osaks saanud tõsine kriisisündmus. Abistada võib nii lapsi kui täiskasvanuid. Siiski ei vaja ega soovi kõik kriisisündmuse üleelanud inimesed psühholoogilist esmaabi. Ärge sundige abi peale inimesele, kes seda ei soovi, kuid olge lihtsasti kättesaadav nende jaoks, kes võivad toetust soovida

LUBATUD 

• Olge aus ja usaldusväärne. 
• Austage inimese valikut teha ise oma otsused. 
• Olge teadlik oma eelarvamustest ja jätke need kõrvale. 
• Selgitage inimesele, et isegi kui ta nüüd abist keeldub, on tal sellest hoolimata võimalik tulevikus abi saada. 
• Austage privaatsust ja hoidke inimese lugu konfidentsiaalsena, kui see on võimalik. 
• Arvestage inimese kultuuritausta, vanust ja sugu. 

KEELATUD 

• Ärge kasutage ära oma suhet abistajana. 
• Ärge küsige inimeselt tema abistamise eest raha ega teenet. 
• Ärge andke katteta lubadusi või valeteavet. 
• Ärge liialdage oma oskustega. 
• Ärge sundige abi inimesele peale ja ärge olge pealetükkiv ega pugejalik. 
• Ärge sundige inimest rääkima teile oma lugu. 
• Ärge jagage inimese lugu teistega. 
• Ärge mõistke inimest hukka tema tegude või tunnete põhjal. 

Mõned inimesed vajavad palju rohkem kui ainult psühholoogilist esmaabi. Teadke oma piire ja küsige abi teistelt, kes saavad elu päästmiseks pakkuda meditsiinilist või muud abi.

Raadiosaade kriisisekkumisest endise politseipsühholoogiga

 Saate "Kajalood" külaliseks on Tiina Naarits-Linn praegune kriisisekkuja ning endine politseipsühholoog. Antud saates tuleb jutuks kuulamise ja rääkimise olulisus, psühholoogilise esmaabi olemus, kuidas kriisid meile mõjuvad ning väga lühidalt ka puudutatakse politseipsühholoogiat. 

Mõned katkendid antud saatest:

• Kui see on nüüd väga akuutselt puudutanud trauma, siis on teada ka tänaste neuropsühholoogiliste uuringute tulemusena, et trauma mõjutab väga tugevasti kõnekeskust. Tugevalt häiritud trauma ei võimaldagi inimesel rääkida. Ta tahab aga ta ei suuda ja ta läheb eriti segadusse kui talle öeldakse: "Tee nüüd suu lahti, ütle midagi," aga ta ei suuda. Nüüd tal läheb mõte ka veel sassi kui tekib selline surve. Ehk siis kui on selline akuutsem seisund, siis tuleks täiesti rahulikult suhtuda sellesse, et ta veel kogub ennast, et andke talle aega. 
• Inimese aju töötab 72 tunni jooksul traumeerivas infos või sündmuses teistmoodi ja seetõttu ta ongi kinni justkui tunnelis, selles esimeses seisundis millest ta oli ja nüüd on vaja lihtsalt seda hoolivat juuresolekut, selgitust ja turvalisust ja abistav sekkumine tulebki pärast seda.
• Kriisinõustajad kasutavad sellist terminit mitte ainult Eestis vaid ka ülemaailma nagu "kriisisekkumine". Esimesel ööpäeval me ei ootagi, et inimene küsiks abi. See näitaks minu täielikku ebaprofessionaalsust, kui ma traumeeritud inimesele, ma tean, et ta eile kaotas lähedase, annan telefoni ja ütlen: "Kui sa soovid abi, helista mulle." Ta ei helista, ta ei ole võimeline. Kriisinõustaja teab väga hästi, et tema peab helistama. 
• Need esimesed kontaktid ongi kriisisekkumised. Inimene on hästi haavatud aga samal ajal hästi avatud ja ta võtab väga kenasti selle kontakti vastu ja hilisematel kohtumistel on see tagasi juba normsituatsioonis, kus ma jätan kontakti, kus tema võtab ühendust. 
• Kriisi puhul on oluline arusaada, kas see on akuutseisund, kui keeruline see on ja kui traumeeriv üks seisund on. 
• See protsent on väga väike, kes vajab tõsist professionaalset sekkumist. Meie grupitöö eesmärk ongi see, et teha selgeks, kes need on. Neid on umbes kaheksa protsenti. Nii uuringud kui praktika ütlevad 5-10%. ... Enamasti on nende seisund enne seda trauma juhtumit juba kehva, kas siis oli emotsionaalselt mingi probleemistik või enne juba mingi kaotus ja nüüd tuli uus kaotus peale. Nüüd need kaheksa tuleb ära tuvastada. Nad joonistuvad väga ilusti välja. 
• ... tuleb selgitada, see et on füsioloogilised ja psühholoogilised teismoodi tajud praegu. Kellel süda paha, kellel värinad, peavalu - see on hästi normaalne, sest ebanormaalses olukorras psüühika reageeribki nii ja see on normaalne. 72 tunni pärast on juba oluliselt teistmoodi, juba saad jällegi magada, nüüd on magamine võib olla häiritud, süüa ei taha. Siis hakkab see periood kaks nädalat.
• Kaks nädalat on tegevus veel teine, kus mälu ja tähelepanu töötavad täiesti teistmoodi ja siis üldjoontes läheb nagu tagasi seisu. Siis tuleb kontrollaeg, see kolmekümnes päev, akuutperiood saab läbi ja nüüd on näha, kes reaalselt jääb abivajajaks.
• See, mis trauma järgselt on tähtis, on vaja kuulata inimesi ja ei tohi anda hinnanguid. Siit me jõuame selle põrkumise juurde kui keegi näiteks ütleb, et kuidas sa nii mõtled ja nii ei tohi mõtleda. See on hinnang. Me ei saa mitte kellegi hoiakut käsuga muuta. Hoiakuid muudab inimene ainult isem aga selle muutuse aluseks on see, et teda kuulatakse austavalt. 
• Üks asi, mida kriisis inimene tahab tunda on, et ta on vajalik. 
• Inimesed tulevad toime ka ebameeldivate asjadega, kui sellel on tähtaeg. 
• Kriisitöö seisukohast mingi piirini saab igaühte aidata, sest muidu kiirabi ei sõidaks välja, koomas inimene tänaval pikali. Ta ei koputa õlale, ta ei küsi, kas te tahate abi või olete te valmis abi vastuvõtma. Samamoodi on kriisisekkumisega. Miks ma ütlen, et kriisinõustajad kasutavad esimeses etapis terminit kriisisekkumine, sest me teame, et inimene ei ole võimeline vastama, kas ta tahab abi või ei taha abi. Kui see esimene etapp on möödas, siis on küll oluline, et milline on inimese enda valmisolek. Kahjuks igaüks ei ole valmis. Küll aga näeme me seda, et see on suuresti seotud selle esmase abiga. Kui esmane abi on oskuslik ja professionaalne. Kui esmane abi annab taju, et ma võingi abi saada, siis inimene kasutab ka hiljem kindlamini talle vajalikku abi.
• See abistaja, kes ise on katki. See abistaja, kes ise ei tea, mida abi andmine võib temaga, see abistaja võib ühel hetkel ära murduda.
• Mina imetlen Eesti politseid väga. Kui mina neid suuri juhtumeid vaatan, mis meediasse jõuavad, siis politsei on üldiselt väga hästi toime tulnud. See näitab seda, et ettevalmistus on hea. Sa tuled kriisiga toime ainult siis kui sul on hea ettevalmistus. See mentaalne ja füüsiline ettevalmistus on hea. 
• Ma ei saa täna rääkida politseinikest lähemalt, sest ma ei tegele politsei organisatsiooniga. Isegi kui mul mõni üksik klient võib sealt olla, siis ma ei saa üldistusi selle põhjal teha. See, mida ma näen ise meedias, siis ma näen, et politsei tuleb toime, küll aga on täiesti võimalik, et seal toimub ka trauma kuhjumine. Loodetavalt nende süsteem töötab ka põhimõttel, et nendel on neil on võimalik saada professionaalset nõustamist ka täna. See on süsteemi sisene ja siin ei ole kellegil teisel vastutust kui üksuse juhil. Üksuse juht peab nägema, millal tema alluv kindlasti võiks professionaalset nõustamist saada. Kui üksuse juht seda ei soosi, siis alluval endal on väga raske seda nõustamist vastu võtta. 
• JÕUSTRUKTUURIDE PSÜHHOLOOGIA ON PISUT TEISTSUGUNE KUI TAVAINIMESEL.

Lõputöö. Motivatsioon ja töörahulolu ning nende tõstmise võimalused Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna kordoni näitel

"Autor arvab, et kui füüsiline töökeskkond on ebaesteetiline, võib see langetada motivatsiooni ja tööga rahulolu. Keskkond, mis on töötajale eluohtlik ja tervist kahjustav, võib olla lisaks motivatsiooni langetamisele ka stressi tekitav. Sama kehtib sotsiaalse keskkonna kohta – isikutevahelised halvad suhted ning pidevad konfliktsituatsioonid võivad viia tööstressini." Sander Kurvits

Sander Kurvits esitab oma lõputöös"Motivatsioon ja töörahulolu ning nende tõstmise võimalused Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna kordoni näitel" järgmised küsimused: "...missugused tegurid mõjutavad kõige enam töötajate motivatsiooni ja töörahulolu ning millised on nende parimad tõstmise võimalused?"

Mõned katkendid Sander Kurvits´a lõputööst:

• Kõigil inimestel on erinevad vajadused, mida ta teistest rohkem tähtsustab. Tulenevalt sellest on äärmiselt 7 raske luua keskkonda, kus kõik inimesed oleksid rahul – see oskus vajab aastatepikkust kogemust ja teadmisi töörahulolu valdkonnas.
• Autor leiab, et töötaja motivatsioon sõltub kõigist kolmest tegurist. Inimesel peab olema oma töösoorituste suhtes ootus, et lähtuvalt tema oskustest, saab ta oma tööülesannetega hakkama. Samas on oluline, et tulemusele järgneb tasu, vastasel juhul ei ole töötaja enam motiveeritud.
• Sisemised hüvitised on seotud töötaja seesmise rahuldusega, mida ta töötades tunneb ja mis võimaldab tal end paremini määratleda. Välised hüvitised antakse teiste poolt, mis koosnevad töötasust ja edutamisest. Need võimaldavad rahuldada esmavajadusi. Organisatsioonilised hüvitised on kõikidele töötajatele ühised. Väline organisatsiooniline hüvitis võib olla soodustus ning sisemine näiteks uhkusetunne heas organisatsioonis. Individuaalsed hüvitised on inimeste vahel, kes organisatsioonis töötavad, erinevad. Väline personaalne hüvitis võib olla lisatasu, sisemine hüvitis aga eneseteostuse võimalus. 
• Organisatsioonis on oluline roll juhil: kui tema stiil on töötajatele sobiv ning tema meetodid kõigile aktsepteeritavad, on alluvate töörahulolu kindlasti kõrge. Ka motivatsiooni tekitamine töötajates on nii juhi kui ka eestvedaja üks tähtsatest ülesannetest. Edukas juht peab olema ka hea eestvedaja.
• Uuringu tulemused näitavad, et hügieenifaktoritest, mis mõjutavad tööga rahulolematust, sai protsentuaalselt kõige enam hääli töötasu, kuid arvestades keskväärtusi, hinnati kõige kõrgemalt tööga kindlustatust ning sellele järgnesid head suhted kolleegidega, rahulolu vahetu ülemusega ning töötingimused ja kõige madalamalt väärtustati töötasu.
• Motivatsioonifaktoritest, mille olemasolu võib tekitada rahulolu, sai protsentuaalselt kõige enam hääli rahalised preemiad, keskväärtusi arvestades pidasid organisatsiooni töötajad kõige olulisemaks töö huvitavust, millele järgnes väikese vahega juhipoolne toetus ja töö ise, võrdselt nii rahalised preemiad, koolitusvõimalused kui ka usaldus alluvate ja ülema vahel olid tähtsuselt neljandad ning kõige vähemoluliseks hinnati vastutust

Töötajate motivatsiooni ja töörahulolu tõstmiseks teeb autor järgnevad ettepanekud: 

1. suurendada noorte ametnike osakaalu uuritud allüksuses; 
2. organisatsiooni juhid peavad töötajate seas välja selgitama ning rakendama töö huvitavamaks muutmise tingimused; 
3. selgitada välja, kelle jaoks on vastutus motivatsiooni tõstev tegur ja andma neile vastutusrikkamaid tööülesandeid; 
4. usalduse tõstmiseks alluvate ja ülemuste vahel, peavad osapooled kinni pidama oma lubadustest;
5. korraldada ühiseid koosviibimisi nii kollektiivi kui ka otseste ülemustega, et toimiks meeskonnatöö ja suureneks ühtekuuluvustunne;
6. vältimaks ülemuse surve tagajärjel tekkinud stressi, peaksid juhid pakkuma oma alluvatele piisavalt palju toetust; 
7. tunnustada alluvaid rohkem tehtud töö eest; 
8. selgitada välja koolitusvajadused, et töötajad saaksid ennast täiendada. 

Lõputöö. Stress ja läbipõlemine Politsei- ja piirivalvekolledži kadettide seas ning seda mõjutavad tegurid

"Uurimusest lähtuvalt võib väita, et kadettide stressitase on mõõdukas. Esineb mõningaid stressoreid, näiteks suhtlemine ja avalik esinemine klassi või suure rahvahulga ees; perekonnast ja lähedastest eemalolek; ebaühtlane õppekoormus ja pidevad muudatused õppekorralduses; aegunud või puudulikud võimalused väljaõppeks; eksamite, arvestuste või füüsiliste katsete sooritamine ja keelebarjäär." Marite Einland

Marite Einlandi lõputöö "Stress ja läbipõlemine Polisei- ja piirivalvekolledži kadettide seas ning seda mõjutavad tegurid"  käsitleb põhjalikult stressi teemat. Ta toob esile ja kirjeldab erinevaid stressi tekitavaid asju ning tegevusi. Samuti pakub võimalikke valikuid, mis võivad sobida lahendustena.

Mõned katkendid lõputööst: 

• Politseitöö ja sellele eelnev väljaõpe võib olla stressirohke. Stressirohkeks teevad erialaga kaasas käivad suur vastutus, kohustus suhelda erinevate inimestega, vajadus end kehtestada, õppejõudude ja kaaskadettide kõrged ootused ning kohanemine pidevate muutustega.
• Stress ja läbipõlemine on psühholoogias uuritavad nähtused, mida esineb avalikus sektoris sealhulgas ka politseinikel rohkem kui erasektori töötajatel. 
• Autor on seisukohal, et politseiniku elukutse on võrreldes teiste elukutsetega üks stressirohkemaid. On vajalik, et liigsele stressile ja läbipõlemise ohule pöörataks võimalikult vara tähelepanu. Seepärast on stressi ja läbipõlemise uurimine vajalik tulevaste politseiametnike ehk kadettide seas 
• Õpinguid või tööd alustades pole keegi puhas leht, vaid kõigil on kaasas oma isiklik kogemuste pagas. Sinna kuuluvad senine elukogemus, positiivsed ja negatiivsed sündmused, probleemid isiklikus elus, huvialad, arusaamad ja väljakujunenud põhimõtted, pärilikud tegurid ja kodune kasvatus. Mida suurem on indiviidi kogetud negatiivsete kogemuste hulk, seda rohkem on indiviid neist mõjutatud.
• Stress on pingeseisundist tingitud inimkeha reaktsioon keskkonna muutustele, mis sunnib organismi jõuvarusid kokku koondama, et tekkinud olukord kiiresti lahendada. Tegureid, mis stressi tekitavad, nimetatakse stressoriteks. Need on kas sise- või väliskeskkonna mõjurid, mis nõuavad inimkehalt kohanemist. Organismi reaktsiooni stressorile nimetatakse stressireaktsiooniks, mis on kõikide inimeste puhul erinev. See, kuidas inimene stressorile reageerib, oleneb sellest, kui suureks inimene ohtu peab.
• Stress ei väljendu alati ühtemoodi. Osadele inimestele on suurimaks naudinguks ekstreemsport, näiteks langevarjuhüpped. Samas on see mõne teise jaoks üks hirmsamaid asju, mida teha. Seetõttu ei saa kindlalt väita, et mingi kindel tegur mõjub inimesele stressitekitavalt või mitte.
• Kindlat definitsiooni läbipõlemise mõistel pole, kuid inimesed on selle termini omaks võtnud ja teavad, millega tegu.
• Läbipõlemise ennetamiseks on oluline, et inimene leiaks töötamise ja õppimise vahel aega ka eraeluks, sealhulgas puhkuseks, perekonna ja huvialade jaoks. Kõik peab olema tasakaalus. Oluline on leida enda jaoks tegevusi, mis erineksid igapäevasest rutiinist. See loob vahelduse ja annab uut energiat tegeleda õppetöö ja muude kohustustega. Rasketel hetkedel ei tohi jääda üksi. Suhtlemine teistega aitab leida tuge. Kindlasti ei tohi unustada abistamast neid, kellel on tuge vaja.
• Eesmärkide saavutamise võtmeks on tegevusplaani loomine. Just see on kõige sagedasem põhjus, miks inimesed ei saavuta oma eesmärke. Ilma tegevusplaanita võib eesmärk olla liiga suur ja kättesaamatu ning unistuses kaugemale ei jõua. Tegevusplaanis on oluline, et eesmärk on hoolikalt läbi mõeldud, vajalikke ressursse või moodust, kuidas ressurssidele ligi pääseda, kõik sammud oleksid õiges järjekorras. 
• Tegevuste edasilükkamise taga on enamasti ebameeldivatest tegevustest kõrvale hiilimine. Ebameeldivate tegevuste pärast muretsemine võtab tihti rohkem aega, kui nende ära tegemine.
• Inimesed, kellel on probleeme liigsöömisega, ei seosta tihti oma liigsöömise põhjust stressiga. Kui tekib tung midagi süüa, tuleb aeg maha võtta ning teadvustada endale, mis selle põhjuseks võis olla. Toitumine peab olema läbi mõeldud ning tervislik, sisaldades inimorganismile kõiki vajalikke toitaineid.
• Uurimusest lähtuvalt võib väita, et kadettide stressitase on mõõdukas. Esineb mõningaid stressoreid, näiteks suhtlemine ja avalik esinemine klassi või suure rahvahulga ees; perekonnast ja lähedastest eemalolek; ebaühtlane õppekoormus ja pidevad muudatused õppekorralduses; aegunud või puudulikud võimalused väljaõppeks; eksamite, arvestuste või füüsiliste katsete sooritamine ja keelebarjäär.
• Stressiallikaks on kolledži personali omavahelised pinged, mida tunnetavad ka õppurid. Lisaks ka pinged õppurite ning kooli juhtkonna vahel. Stressiallikate vähendamiseks ja probleemide lahendamiseks peab korraldama ühiseid  koosolekuid, kus leitakse lahendus erinevatele probleemidele ja arvestatakse kõikide osalejate seisukohtadega. 

Loeng. Abistaja AB kriisinõustaja soovitused

"Kui inimene ei ole ettevalmistatud traumaks, millest ta teist aitab, siis saab ta ise traumeeritud. Ja kui inimene ei ole ettevalmistatud traumeeritud inimest mõistma, võib ta põhjustada abivajavale täiendava trauma. " Tiina Naarits-Linn

 Mahena keskuse poolt ülesse pandud infotunni loeng "Abistaja AB kriisinõustaja soovitused" on loeng, milles räägib suure praktilise kogemusega Mahena kriisinõutaja Tiina Naarits-Linn, kes on enam kui 20 aastat töötanud kriisinõustajana. Kuigi video kvaliteet jätab soovida, kaalub sealt saadav info palju enam. Tiina Naarits-Linn räägib lihtsalt ning annab konkreetseid soovitusi, kuidas abistades jääda ise vaimselt terveks. Samuti seletab lahti traumaatilise inimese käitumist ja reaktsioone ning kirjeldab kuidas mõjub sõda konfliktikoldes olevale inimesele ning ka täiesti rahulikus ühiskonnas elavale isikule. See, et inimene, ei asu kriisikoldes, ei tähenda, et tal poleks traumaatilisi reaktsioone ja üleelamisi. 

Mõned väljavõtted loengust:

• Aitaja kaks kõige suuremat ülesannet on hoida abivajajat ja hoida iseennast.
• Kui mõelda, mida see hoida abivajajat sisaldab, siis ta sisaldab kolme olulist punti: mitte tekitada lisa kahju, aidata leevendada seda olukorda, mis on raske ja aidata leida lootust, mis aitab edasi minna. Sellel lootusel on väga suur tähendus.
• Info peab olema selge, lühike, ilma sellise disainita, mis viib tähelepanu kõrvale. On väga oluline, et ei tekiks mitmeti mõistmist.
• Väga suur on soov otsida süüdlast. See on traumaatilisele inimesele üldse omane.
• Abistajaga suheldes jõuab taas ja taas küsimuse juurde, mida abistaja arvab, kes on süüdi. Ta tahab, et abistaja võtaks seisukoha ja see on asi, mida ükski abistaja teha ei tohi.  Meie ei saa määrata süüdlast. Meie saame loetleda fakte.
• Oluline ongi see, et mul on keegi. Abistaja ei saa olla edukas ega tulemuslik kui ta on üksi. Tal peab olema keegi, kellega oma mõtteid jagada, loomulikult kes seda mõistab, kolleegi näol aga on oluline, et ka kodus oleks tagala olemas.
• Abistaja peab teadma, et tasakaal kolme kaheksa vahel on oluline talle ja on oluline sellele inimesele, keda ta toetab. Esimene 8 on uni. Me võime siin pluss miinus mängida aga kuus tundi und peaks olema igal inimesel, kui ta tahab teiste jaoks olemas olla. Teine, paneme pluss-miinus ja vahepeal ka kümme on siis kohustused, kus ma pingutan, annan endast maksimumi ja siis jääb veel üks 8. See 8 on see, mis lubab mul eksisteerida: hügieen, toitumine, logistika ja lubab tunda ennast hästi. Need on need tegevused, millega koos mul ongi hea olla. Võib-olla sõbrad, võib-olla liikumine, mingi lisa tegevus. Ma ei tohi neid ära kaotada. Abistaja peab hoidma enda jaoks olulisi tegevusi.
• Seni kuni mul pole teadmisi piisavalt, on tähtis teada, kellega koos ma abistan. Kes on see minu mentor? Kes on see minu partner, kellega ma koostööd teen? Kellele ma saan kohe toetuda kui mul tekivad küsimused?
• Milles saab iga abistaja aidata, on psühholoogiline esmaabi. See on jõukohane absoluutselt igale inimesele, kes vähegi hoolib teisest inimesest. Psühholoogilise esmaabi puhul on hästi kindlad kriteeriumid. Kui te võtate aega olla koos ehk siis inimene ei jää üksi. Teda aidatakse talle oluliste kontaktide loomisel ja teadmisega, et ta ei ole üksi. Teine on see, et on tagatud hoolitsev tähelepanelikkus, vajadusel vesi, vajadusel fliis. Ta tajub elementaarset hoolitsust, ilma et ta ise küsiks. Kolmas on hinnanguvaba kuulamine. Inimesel lastakse rääkida ilma, et antakse tema käitumisele või sõnadele hinnanguid. Kolmas on argisega tegelemine, esmaste vajaduste välja selgitamine. Kaitsmine on selleks, et lisa kahju ära hoida. Traumeeritud inimene teeb impulssiivseid otsuseid. Psühholoogiline esmaabi sisaldab abistaja eneseabi. Abistaja peab igasuguses abi protsessis teadma, et ta küsib enda käest, kuidas ta ise ennast tunneb ja kas ta vajab ise toetust. Kui ta tajub väsimust, siis ta peab saama puhata.