Blogi. Functionally Mental

"In this blog I want to talk about something that is very important, but rarely explored. How our mental health can impact others, and how to recognize it and mitigate this risk. Why? Because if we allow our mental health triggers/symptoms to harm other people, we risk harming our relational ties and burning the bridges to our support systems." (Eliza Escalante)

Eliza Escalante on raamatu "Unseen. Undercovering the Invisible Wounds of Military Trauma" autor, endine USA õhujõudude vaimse tervise tehnik ja veteran, kes on töötanud aktiivses konflikti koldes Afganistanis. Eliza blogi on isiklik, asjalik ning näitab laiapõhjalisi teoreetilisi ja praktilisi teadmisi. Läbivateks teemadeks on normaalsus, ühiskondlik surve, vaimne tervis ning oskus olla aus enda suhtes. 

Kuigi Eliza on sõjaväelise taustaga ning esmane sihtgrupp on tal veteranid, siis see blogi sobib hästi esmareageerijatele kui ka pelgalt tsiviilühiskonna kogemusega inimestele. Blogis käsitletavad teemad ja küsimused puudutavad meid kõiki. 

Mõned väja rebitud katkendid:

•  Food becomes comfort in many people’s lives, as a colleague of mine had once mentioned “Food is proven to make us feel good.  We know, if we absolutely love that Big Mac and it satisfies us 100% of the time, we are going to go back to McDonalds on our worst day and get that Big Mac to feel better again.”  
• Our bodies do not tell our story.  There are “good” bodies with ill minds, and “bad” bodies with flourishing minds.  A healthy mind is MORE important than a perfect body, and I will stand by that. 
• Numbing serves its purpose when surviving our environment requires us to halt all other biological and psychological responses of: fight, fly, freeze.  Also, when our environment requires us to halt many emotions to include fear, stress, anxiety, depression, trauma trigger symptoms and so on.  Numbing is also a systematically pressured and welcomed response. 
•  I have been avoiding writing on Covid-19, though I did start my blog in the midst of this pandemic/ national quarantine. I find myself, like many other times in my life, riding the waves and trying to keep the peace amongst the depressed, anxious and angry. I’ve been accused of being “too calm”, “not taking it seriously enough”, “too anxious”, “making myself sick” etc.  I like everyone else, will be taking it day by day, week by week.
• One defense mechanism isn’t necessarily better than another. These are strange times therefore our psychological defenses are at an all time high, and we use what we are often conditioned to use. We use things that have worked for us in the past. We use defenses that we were taught by parents, peers and so on. NO, you are not wrong for using any one of these. You are not wrong for your feelings.  You are not actually “crazy” for having a normal reaction to an extremely hard situation.

Raamat. Unseen. Undercovering the Invisible Wounds of Military Trauma

 "Trauma has a way of silencing people. And some may feel their trauma is irrelevant to their story, like it is something they have put "behind them" so they can move forward. But it still lurks, sometimes unbeknownst to them." Elisa Escalante "Unseen. Undercovering the Invisible Wounds of Military Trauma"

Elisa Escante on USA õhujõudude vaimse tervise tehnik (mental health techician), kes oma karjäärist kaks aastat veetis sõjakoldes, Afganistanis. Ta on töötanud aktiivses teenistuses olevate sõjaväelastega kui ka veteranidega. Elisa omab Master of Social Work (LMSW) litsentsi ja tööks veteranidega vajalikku kliinilist litsensti (LCSW). (Litsentside kohta loe rohkem infot siit)

Raamat "Unseen" on kirjutatud praktiku poolt, kellel on ka tugev teoreeriline alus. Autor on olnud ise olnud sõjas. Aktiivse konflikti tsoonis ning see on andud talle hindamatu kogemuse. Teos annab ülevaate militaarse subkultuuriga seotud eelarvamustest nii tsiviilühiskonnas kui militaarses keskonnas. Vaimse tervise probleeme peetakse häbiväärseks ning tihti jäetakse abi otsimata. Samas negatiivne kogemus nõustamisel võib abivajaja jäädavalt eemale peletada ning lõppeda traagiliselt. Eesti ühiskonnast võib tuua näitena kui raseduskriisi nõustaja läheb politseinikule, kes on äsja läbi elanud traagilise sündmuse tegema kriisinõustamist. Mis on ühist rasedusel ning õnnetuses viga saanud kolleegil? 

Autor toob välja, et kui paluda sõjaväelasel rääkida lihtsalt tunnetest, siis see ei tööta. Pigem küsida konkreetseid küsimusi. Näiteks küsida esmalt sümptomite, käitumise ja psühholoogilise trauma faktide kohta. Kõige pealt on vaja luua usalduslik suhe, see võib võtta aega ning nõustaja ei tohi unustada, et tema tõde ei pruugi olla õige. Samuti peab traumaatiline inimene mõistma, et ta võib nõustajat vahetada. Sõjaväelastele ja ka esmareageerijate jaoks on parimad terapeudid ning nõustajad need, kes mõistavad subkultuuri, on olnud selles ja saavad aru, kuidas reeglid ning kogemus on kujundanud isikut. Seega raseduskriisi nõustaja pole kõige targem valik.

Raamatus on palju keskendutud PTSD-le ning autor puudutab ka sekundaarset PTSD-d. See esineb sageli päästjatel, politseinikel ja kiirabitöötajatel. Nad ise ei pruugi olla konflikti koldes või väga rasket üleelanud aga teiste inimeste korduvad kirjeldused põhjustavad sekundaarse PTSD. See on teema, mida alahinnata ei tohi. 

Kuna Elisa on ise konflikti koldes olnud, siis sisaldab ka raamat teda ennast puudutavaid küsimusi ning militaarkultuurist tingitud dilemmasid. Näiteks, saan ise kõigega hakkama ja ma ei vaja abi. Kuidas saada hakkama kui ta küsib inimeselt, kas kõik on korras ja saab jaatava vastuse ning mõni tund hiljem kuuleb selle inimese enesetapust? 

Raamatu muudab veelgi hinnalisemaks lühikesed vahekirjeldused konfliktitsoonis olnud sõjaväelastelt. Need on võikad ja valusad kirjeldused. Need on ka kirjeldused, millega on meie missioonil viibinud sõdurid kokkupuutunud. Seetõttu peaks seda raamatud lugema iga missioonil viibinud sõjaväelase lähedane ning loomulikult sõjaväelased ise. Paljud raamatud kirjeldatud hoiakud esinevad ka päästjatel ning politseinikel. 

Lõpus mõningad soovitused, millega leevendada erinevaid seisundeid. Samas autor rõhutab, et need ei asenda teraapiat ega ravi. 

Raamat. Dispatcher Stress. 50 Lessons on Beating the Burnout.

 "The basic equation to summarize is E + R = O, where E is an Event that occurs, R is your Response to the Event, and O is the Outcome you are getting in your life. What Outcomes are you getting? Are you getting the Outcomes you want? Are you living the life you want." (Dispatcher Stress)

Adam Timmi ja Joe Serio poolt koostatud raamat "Dispatcher Stress. 50 Lessons on Beating the Burnout" on lühikene ja lihtne igapäeva elu aitav käsiraamat. Mõlemad autorid on praktikud.  Näiteks Adam Timm töötas 9-1-1 dispetšerina (meie mõistes päästekorraldajana). Mõlemad on praegu keskendunud 9-1-1 dispetšerite koolitamisele ning vaimse tervise murde teadvustamisele.

Hädaabi telefonidel töötamisel on stress ametisse sisse kirjutatud. Raamatus toovad autorid esile, et kõige suuremat stressi valmistavad n-ö mitte hädaabi kõned ja karjuvad ning sõimavad helistajad. 

Raamat koosneb 50 lihtsate sõnadega kirjutatud peatükist, mida kujutab 9-1-1 töötajate stress, läbipõlemine. Ka seda kirjeldavad, mida saab inimene muuta, milliseid samme astuda ning milleks kõik see on vajalik. Tutvustatakse lihtsaid juhiseid, harjutusi, mida lugeja võib teha. Teooria on ühendatud praktikaga.

Kolmandas õppetunnis (peatükis) kirjutavad autorid erinevatest dišpetseri stressi liikidest:

• Tööst tingitud stress (occupational stress). Stress, mida töö ise endas sisaldab.
• Kumulatiivne stress (cumulative stress). Kodu ja töö koos. Pidev stress. Kõige ohtlikum, mis aeglaselt vii kehalise murdumiseni.
• Viibiv stress (delayed stress). Jõuab pärale palju hiljem peale toimunud sündmust.
• Kriitilise intsidendi stress (Critical Incident Stress, CIS). Võime kriitilises intsidendis hakkama saada väheneb ning asjad kasvavad üle pea.
• Post-traumaatiline stress. Kriitilise intsidendi kogemine võib põhjustada PTSD-d.

Üks stressi põhjustavaid faktoreid on reaalsuse ja ootuste vaheline lünk. Kui me arvame, et hakkame toituma tervislikult ja trennis käima, ent sööme televiisorit vaadates nädalas kolm pitsat, siis viimane on meie reaalsus. Ootus on tervislikud eluviisid aga reaalsus on pizza ning televiisor. See lünk on üks suur stressi allikas.

Autorid rõhutavad, et isegi kui me aru ei saa ega taha endale tunnistada, siis me võime alati valida, kuidas me reageerime igale toimunud sündmusele. Valem E + R = O. E - Event (sündmus), R - Respnse (vastus, reageering), O - Outcome (tulemus). Milliseid tulemusi me saame? Kas me saame need tulemused, mida tahame? Kas me elame elu, mida tahame? Kui soovime muuta tulemust, siis me peame muutma oma reageeringuid. 

Kuigi raamat on kirjutatud lihtsalt, siiski nõuab see süvenemist ning igal peatükil peatumist. Osad peatükid sisaldavad harjutusi, mille läbimine ning õpitud asjade omaks võtmine vajab aega. Üks suuri plusse on, et "Dispatcher Stress" sobib palju suuremale ringkonnale kui ainult dispetšerid. 

Infoleht. Esmareageerijate käitumuslikud terviseprobleemid, hädaolukorras reageerimine ja trauma

Erinevate uuringute põhjal koostatud SAMHSA infoleht: First Responders: Behavioral Health Concerns, Emergency Response, and Trauma.

Hinnanguliselt tekivad 30 protsendil esmareageerijatest käitumuslikud terviseseisundid, sealhulgas depressioon ja traumajärgne stressihäire (PTSD). Elanikkonnal on see näitaja 20 protsenti.

Esmareageerijad on tavaliselt kohapeal esimesed, kes seisavad silmitsi keeruliste, ohtlike ja kurnavate olukordadega, Nad on ka esimesed, kes pöörduvad katastroofis ellujäänute poole ja pakuvad neile emotsionaalset ja füüsilist tuge. Need kohustused, ehkki kogu kogukonna jaoks hädavajalikud, on esmareageerijatele pingutust nõudvad ja aja jooksul suurendavad traumade riski. Käesoleva väljaande eesmärk on arutada väljakutseid, millega esmareageerijad seisavad silmitsi tavalise teenistuse ajal ja ka katastroofides; valgustada rohkem esmareageerijana töötamise riske ja käitumuslikke tagajärgi tervisele (näiteks PTSD, stress ja depressioon); tutvustada meetmeid, mida saab ette võtta nende riskide vähendamiseks kas üksikisiku või institutsionaalsel tasandil.

Esmareageerijad puutuvad kokku oma töö iseloomuga kaasnevate ohtudega. Näideteks on (otsene või kaudne) kokkupuude surma, leina, vigastuste, valu või kaotusega. Samuti on otsene kokkupuude ohtudega isiklikule turvalisusele, pikad tööpäevad, sagedased vahetused ja pikemad vahetunnid, halb uni, füüsilised raskused ja muud negatiivsed kogemused.

Paljud uuringud on hinnanud käitumistest tingitud tervise probleemide riski ja kaitsetegureid esmareageerijate seas. Üldiselt saab neid tegureid liigitada katastroofiga seotud aja järgi - enne sündmust, selle ajal või pärast seda.

Katastroofi/sündmuse eelse sündmuse riski ja kaitsetegurid

Esmareageerijate käitumuslikud tervisekahjustused võivad tuleneda sellest, et nad olid enne katastroofi vaimselt või füüsiliselt sobimatud töötamiseks. Samuti ebapiisav väljaõpe, juhtkonna ebareaalsed ootused ning meelevaldsed otsused või soosivuse näitamine. 

Erinevad elusündmused, sealhulgas isiklikud traumad ja kaotused enne katastroofi, olid seotud katastroofijärgse vaimse tervise probleemide suurenenud riskiga.

Kaitsvate tegurite hulgas sellised kutsealased tegurid nagu pikem töömise aeg, mis kaitsesid PTSD ja läbipõlemise eest. Samas madalam rahulolu tööga oli seotud suurema riskiga.

Vastupidavus või „võime edukalt kohaneda stressitekitajatega, säilitades psühholoogilise heaolu raskustes” toimib kaitsefaktorina paljude vaimsete ja käitumuslike probleemide eest. 

Mõnel inimesel on suurem vastupanuvõime, kuid teisi saab koolitada oma vastupidavust suurendama ja selle läbi parandama oma võimalusi parema elukvaliteedi saavutamiseks, samuti vähendades nende riski selliste haiguste tekkeks nagu PTSD või depressioon.

Katastroofi/sündmuse toimumise aegsed riski ja kaitsetegurid

Esmaste reageerijate riskitegurid sündmuse ajal hõlmavad kokkupuudet katastroofi või sündmusega ise. Tõsiste vigastuste või surnukehadega tegelemine toob kaasa suurema tõenäosuse haigestuda 

PTSD -sse, depressiooni, alkoholihäirete, ärevuse, stressi ja väsimuse sümptomitesse. 

Kohapeal oldud aega seostati ka vaimse tervise probleemide tekkega. Sündmuskohale kauemaks jäänud esmareageerijad teatasid kõrgematest vaimse tervise probleemidest. Samuti teatasid ka esimesed sündmuskohale reageerijad.

Esmareageerijate katastroofi ajal on kaitsvate tegurite hulgas oluline sotsiaalne tugi, eriti organisatsiooniline tugi, tuleb tagada head suhted juhtide ja töökaaslastega.

Sotsiaalset tuge seostati käitumuslike terviseprobleemide riski vähenemisega, samas kui halvad suhted töökaaslastega ja rahulolematus juhendajatega ennustasid PTSD -d.

Katastroofi/sündmuse järgsed riski ja kaitsetegurid

Katastroofist mõjutatud isiklikku elu seostati vaimse tervise probleemidega esmaabi andjate ja katastroofijärgsete sündmuste korral.

Neurootiline isiksus ja toimetuleku vältimine või traumaatiliste mõtete tahtlik vältimine oli seotud suurema psühholoogilise stressi ja PTSD -ga.

Samuti tunnustuse või tänu mitte saamine seostatakse katastroofi sündmuses töötanud esmareageerijal vaimse tervise probleemide tekkimisega. 

Esmareageerijad on alati iga juhtumi või katastroofi esirinnas ning tagavad elanike turvalisuse ja heaolu. Siiski on neil suur oht sattuda potentsiaalselt traumaatilistesse olukordadesse, mis võivad kahjustada neid või nende hoole all olevaid inimesi. See kujutab endast suurt ohtu esmareageerijate käitumuslikule tervisele, olles altid stressile, PTSD -le, depressioonile, ainete kuritarvitamisele ning enesetapumõtetele ja -katsetele. Uuringutes leiti, et nii loodusõnnetused kui ka tehnoloogilised katastroofid on seotud nende haiguste suurenenud riskiga, nagu ka sellised tegurid nagu vastupidavus, usaldus enda ja meeskonna vastu, kestus katastroofipaigas, individuaalne toimetuleku stiil ja katastroofijärgne vaimse tervise tugi.