Lõputöö. Päästeteenistuja isikuomaduste hindamine Lõuna Päästekeskuse näitel.

"Enamus täiskasvanud inimestest suudab teatud määral psühholoogiliselt kohaneda, kasutades erinevaid toimetulekuviise. Kuidas inimene on kohanenud, saab määratleda üksnes konkreetset tausta ja kriteeriume arvestades – asjaolu, mis muudab üldportree „paremini või halvemini kohanenud inimesest“ kas lausa vääraks või väheinformatiivseks. Kuid eksisteerib vähemalt üks õigustus, miks võib rääkida kohanemisvõimelisematest inimestest: sõltumata kriteeriumist on psühholoogilisel kohanemisel piirid, mis on määratud isiksuseomaduste poolt." Kaspar Tannenberg

Kaspar Tannenbergi lõputöö "Päästeteenistuja isikuomaduste hindamine Lõuna Päästekeskuse näitel" on hea lugemine kõigile, kes tahavad lihtsat ülevaadet isikusteomadustest ning esmareageerijate tööga kaasnevatest erinevatest psühholoogilistest seisunditest. 

Töös keskendutakse järgmistele uurimisküsimustele:

• millised isikuomadused on päästeteenistujale olulised;
• millised psüühilised seisundid võivad päästeteenistujal tekkida;
• kas isikuseomadused mõjutavad päästeteenistuja töölt lahkumist.

Mõned katkendid antud tööst: 

• Emotsionaalselt ebastabiilsed isikud tõenäoliselt ei suuda hakkama saada pingelistes olukordades. Isiksuseomadused mõjutavad inimeste elus ettetulevate probleemide laadi ja esinemise määra, olukordade ja toimetulekuvõimaluste hindamist, toimetulekuviiside valikut ja tõhusust. 

• Isikuomaduste hindamise põhjuseid saab seostada võimalike psühholoogiliste seisunditega. Psühholoogilised seisundid mõjutavad inimesi erinevalt. 
• Stressireaktsioonid võivad ilmneda inimese organismis kolmel tasandil (Wieczorek , et al., 2007, lk 82):  

                  emotsionaalne/kognitiivne: näiteks: raev, hirm, tajuvälja kitsenemine, mõtlemise                                       seiskumine,   

                  kontsentratsioonivõime alanemine...
                  vegetatiivne: näiteks: higi eritumine, iiveldustunne, surve maos, südamepekslemine...

               

                        muskulaarne: näiteks: värisemine, krambid, lõõgastumine... 

• Stressor on tegur, mis kutsub esile pingeseisundi ning  selle toimel kujuneb psüühikas tajumise, mõtlemise ja emotsioonide integreeritud kompleks, mis omandab dominandi väärtuse, pärssides muud psüühilist tegevust ja ühtlasi esile kutsudes vegetatiivsete funktsioonide häireid. 
• Sündmuse traumaatiline mõju sõltub inimese hinnangust toimunule, isiksuse omadustest, tervisest, elukogemustest, sotsiaalsest toetusest ja eripärast. Umbes 86 protsendi inimestel, kes kogevad traumaatilist sündmust ilmneb järgneva 24 tunni jooksul teatud füüsilised, emotsionaalsed ja kognitiivsed reaktsioonid. Kui inimene ei tööta läbi neid reaktsioone, siis umbes 22 protsendil püsivad need veel 6-12 kuudhiljem. 4 protsendil inimestest tekib traumajärgse stressihäire väljakujunemise risk. (Päästeamet, 2013)
• Üks võimalik sümptom võib olla „elupäästja süütunne“ ehk enda süüdistamine toimunud sündmusest. Esineda võib ärrituvust,  umbusaldust, võõrandumis- ja üksindustunnet, lootusetust, enesetapumõtteid ja füüsilist valu. Sageli kuritarvitatakse alkoholi ja narkootikume. 
• Võimalikud depressiooni sümptomid on keskendumisraskused, väsimus ja energia puudus, süü-, väärtusetuse-  ja abitusetunne, lootusetus või pessimism, unetus, ärrituvus ja rahutus, söömishäired, püsiv kurbustunne, suitsiidne mõtlemine või enesetapukatse. Suitsiidsele depressioonile viitavad rahulikuks muutumine või positiivse emotsiooni näitlemine, pidev rääkimine või mõtlemine surmast, ohtlikest tegevustest osavõtmine, sage helistamine teistele inimestele või nende külastamine. (Depression Health Center, 2016)
• Võitluslikkus ja kärsitus võivad viidata suuremale stressi tekkimise võimalusele, sest sageli ei suudeta täita endale seatud eesmärke, sest ollakse orienteeritud saavutustele. Mida enesekriitilisem on inimene, seda tõenäolisem see on. Samas võib ambitsioonikas ja võistlev isik olla ilma suurema stressita, kui ta oskab ebaõnnestumistega toime tulla. 
• Stressiga toimetulekut võivad soodustada leplikkus (puudub harjumus viriseda) ja kohusetundlikkus (sisemine vajadus negatiivseid ülesanded korralikult täita)
• Positiivsuse kohanemisel on piirid, mis on määratud isiksuseomaduste poolt. Ennekõike on ta emotsionaalselt stabiilne, meelekindel, ekstravertne, avatud, sotsiaalne ja optimistlik.
• Läbipõlemine on tõenäolisem, kui töö ja seda tegeva inimese vahel on suur ebakõla: suur töökoormus, vähene või olematu tunnustus, õigluse puudumine.