Lõputöö. Päästeteenistuja isikuomaduste hindamine Lõuna Päästekeskuse näitel.

"Enamus täiskasvanud inimestest suudab teatud määral psühholoogiliselt kohaneda, kasutades erinevaid toimetulekuviise. Kuidas inimene on kohanenud, saab määratleda üksnes konkreetset tausta ja kriteeriume arvestades – asjaolu, mis muudab üldportree „paremini või halvemini kohanenud inimesest“ kas lausa vääraks või väheinformatiivseks. Kuid eksisteerib vähemalt üks õigustus, miks võib rääkida kohanemisvõimelisematest inimestest: sõltumata kriteeriumist on psühholoogilisel kohanemisel piirid, mis on määratud isiksuseomaduste poolt." Kaspar Tannenberg

Kaspar Tannenbergi lõputöö "Päästeteenistuja isikuomaduste hindamine Lõuna Päästekeskuse näitel" on hea lugemine kõigile, kes tahavad lihtsat ülevaadet isikusteomadustest ning esmareageerijate tööga kaasnevatest erinevatest psühholoogilistest seisunditest. 

Töös keskendutakse järgmistele uurimisküsimustele:

• millised isikuomadused on päästeteenistujale olulised;
• millised psüühilised seisundid võivad päästeteenistujal tekkida;
• kas isikuseomadused mõjutavad päästeteenistuja töölt lahkumist.

Mõned katkendid antud tööst: 

• Emotsionaalselt ebastabiilsed isikud tõenäoliselt ei suuda hakkama saada pingelistes olukordades. Isiksuseomadused mõjutavad inimeste elus ettetulevate probleemide laadi ja esinemise määra, olukordade ja toimetulekuvõimaluste hindamist, toimetulekuviiside valikut ja tõhusust. 

• Isikuomaduste hindamise põhjuseid saab seostada võimalike psühholoogiliste seisunditega. Psühholoogilised seisundid mõjutavad inimesi erinevalt. 
• Stressireaktsioonid võivad ilmneda inimese organismis kolmel tasandil (Wieczorek , et al., 2007, lk 82):  

                  emotsionaalne/kognitiivne: näiteks: raev, hirm, tajuvälja kitsenemine, mõtlemise                                       seiskumine,   

                  kontsentratsioonivõime alanemine...
                  vegetatiivne: näiteks: higi eritumine, iiveldustunne, surve maos, südamepekslemine...

               

                        muskulaarne: näiteks: värisemine, krambid, lõõgastumine... 

• Stressor on tegur, mis kutsub esile pingeseisundi ning  selle toimel kujuneb psüühikas tajumise, mõtlemise ja emotsioonide integreeritud kompleks, mis omandab dominandi väärtuse, pärssides muud psüühilist tegevust ja ühtlasi esile kutsudes vegetatiivsete funktsioonide häireid. 
• Sündmuse traumaatiline mõju sõltub inimese hinnangust toimunule, isiksuse omadustest, tervisest, elukogemustest, sotsiaalsest toetusest ja eripärast. Umbes 86 protsendi inimestel, kes kogevad traumaatilist sündmust ilmneb järgneva 24 tunni jooksul teatud füüsilised, emotsionaalsed ja kognitiivsed reaktsioonid. Kui inimene ei tööta läbi neid reaktsioone, siis umbes 22 protsendil püsivad need veel 6-12 kuudhiljem. 4 protsendil inimestest tekib traumajärgse stressihäire väljakujunemise risk. (Päästeamet, 2013)
• Üks võimalik sümptom võib olla „elupäästja süütunne“ ehk enda süüdistamine toimunud sündmusest. Esineda võib ärrituvust,  umbusaldust, võõrandumis- ja üksindustunnet, lootusetust, enesetapumõtteid ja füüsilist valu. Sageli kuritarvitatakse alkoholi ja narkootikume. 
• Võimalikud depressiooni sümptomid on keskendumisraskused, väsimus ja energia puudus, süü-, väärtusetuse-  ja abitusetunne, lootusetus või pessimism, unetus, ärrituvus ja rahutus, söömishäired, püsiv kurbustunne, suitsiidne mõtlemine või enesetapukatse. Suitsiidsele depressioonile viitavad rahulikuks muutumine või positiivse emotsiooni näitlemine, pidev rääkimine või mõtlemine surmast, ohtlikest tegevustest osavõtmine, sage helistamine teistele inimestele või nende külastamine. (Depression Health Center, 2016)
• Võitluslikkus ja kärsitus võivad viidata suuremale stressi tekkimise võimalusele, sest sageli ei suudeta täita endale seatud eesmärke, sest ollakse orienteeritud saavutustele. Mida enesekriitilisem on inimene, seda tõenäolisem see on. Samas võib ambitsioonikas ja võistlev isik olla ilma suurema stressita, kui ta oskab ebaõnnestumistega toime tulla. 
• Stressiga toimetulekut võivad soodustada leplikkus (puudub harjumus viriseda) ja kohusetundlikkus (sisemine vajadus negatiivseid ülesanded korralikult täita)
• Positiivsuse kohanemisel on piirid, mis on määratud isiksuseomaduste poolt. Ennekõike on ta emotsionaalselt stabiilne, meelekindel, ekstravertne, avatud, sotsiaalne ja optimistlik.
• Läbipõlemine on tõenäolisem, kui töö ja seda tegeva inimese vahel on suur ebakõla: suur töökoormus, vähene või olematu tunnustus, õigluse puudumine. 

Lõputöö. Tööstress Põhja-Eesti Päästekeskuse komandodes

 "Siiamaani pole teadlased jõudnud ühtsele arvamusele, millised tööstressorid tekitavad hädaolukordadega kokku puutuvatele töötajatele rohkem stressi, kas ekstreemsest intsidendist saadud psühholoogiline trauma või igapäevaselt kogetavad organisatsioonilised stressorid" Irina Sinijärv

Irina Sinijärve kirjutab oma lõputöös "Tööstress Põhja-Eesti Päästekeskuste komandodes": "Otsus uurida just päästeteenistujate tööstressi tekkis sellest, et päästeteenistujate töö on seotud lisaks igapäevastele tööstressoritele ka kriitilistest intsidentidest tuleneva trauma ohuga, seega võib järeldada, et tulekustutus- ja päästetöid teostavad elukutsed on üle keskmise stressirohked."

"Lõputöö põhieesmärgiks on välja selgitada, kas päästeteenistujatel esineb tööstressi ning kuidas mõjutab see päästate tervist. Sellest lähtuvalt on alaeesmärkideks välja selgitada kõige sagedamini pingeid tekitavad tööstressi faktorid ning teenistujate omapoolsed ettepanekud tööstressi vähendamiseks. Lisaks on lõputöö eesmärgiks välja selgitada moodused, kuidas päästeteenistujad maandavad tööst tulenevaid pingeid, et anda organisatsioonile teavet, milliseid toimetulekumeetodeid võiks Põhja-Eesti Päästekeskus edaspidi oma teenistujatele pakkuda."

Mõned katkendid antud tööst:

• Keerukust lisab olukorrale ka asjaolu, et päästeteenistujad on pideva avalikkuse tähelepanu all ning ebaõnnestunud päästeoperatsioonile võib järgneda kohtulik uurimine, mis tekitab samuti emotsionaalset traumat. Sageli tekitab kriitilise intsidendi järgne asjaolude kohtulik uurimine suuremat traumat kui toimunud õnnetusjuhtum ise.
• Seega on stressi toime kas lühiajaline, mis on esile kutsutud ühekordsest sündmusest ning möödub kiiresti või krooniline, mis on põhjustatud kestvast pingest, mida kogeme stressitekitavate intsidentide või jätkuvalt käimasolevate situatsioonide tõttu. Viimane on organismile kõige ohtlikum tuues esile erinevaid stressisümptomeid. Üks levinumaid kroonilise stressi põhjustajaid on keerukas töökeskkond.
• Kui indiviidile on tema roll ebaselge või vastuoluline, võib see viia depressiivse meeleseisundini, madala enesehinnangu, eluga rahulolematuse, motivatsiooni languse ning kuni töölt lahkumiseni. Rolli ebaselguse tõttu ei oska töötaja hinnata oma sobimist ning väärtust organisatsioonis ning on ebakindel talle makstava töötasu suhtes, ükskõik kui hästi ta ka ei ole oma tööd sooritanud. Sageli on rolli ebakindlus seotud uuenduste ja muudatustega organisatsioonis.
• Hädaolukordadel on inimeste tervis erakorra meditsiini töötajate kätes – tavaliselt erakorra meditsiini tehnikute e parameedikute ja päästetöötajate kätes. Vaatamata ametiala igapäevasusele on avalikkusel vähe teadmisi, kui suur on ohtude hulk, mis antud elukutsega kaasas käivad. Nendeks ohtudeks võivad olla autoavariid, tulekahjud, mõrvad, enesetapud, nakkavate tõvede levik, ekstreemsed temperatuurid, rünnakud, kehalised vigastused, hädaohtlike materjalide levik ning unepuudus. Lisaks on inimesi hädaolukorras aitavad elukutsed ainukesed, militaarsete elukutsete kõrval, mis eeldavad olukorrale reageerimist ka n-ö une pealt.
• Oluliseks stressoriks on päästetöötajate pidev valmisolek hädaolukorrale reageerimiseks, eeldades ööpäevaringseid töövahetusi ning valveloleku aega, mis võib endaga kaasa tuua tüdimust, kui pikema aja jooksul ei esine ühtegi väljakutset.
• Kriitiliste intsidentide stress (Critical Incident Stress) tekib, kui hädaolukorral päästetöid teostanud töötaja kogeb tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mille tagajärjel saab häirituks töötaja töövõime õnnetusjuhtumi ajal või pärast seda. Sageli on erakorralise meditsiini tehnikud ja päästetöötajad kaitsetud ametiga kaasnevate asjaolude suhtes, mis ületavad normaalse toimetuleku mehhanismi. Kriitiliste intsidentide kogemuste hulka kuuluvad hukkunute kehade ja deformeerunud jäänuste käsitsemine; ohvrite tõsised vigastused ning surm; ohvrite perekonnaliikmetega suhtlemine ning ekstreemselt emotsionaalsed olukorrad nagu laste vigastused või surm.
• Õnnetusjuhtumi korral aitavad tegutseda järgmised toimingud: 1) selged korraldused; 2) selgelt defineeritud tööülesanded; 3) tähelepanu töötajate füüsilistele vajadustele; 4) meeskonnatöö ja 5) piisav tunnustus. Lisaks ei tohiks päästetöötaja astuda ohvriga inimlikesse suhetesse, vaid peaks jääma anonüümseks, tagatud peaksid olema ka füüsiline barjäär nagu vormiriietus.
• Sekkumine, mille hoolde abistajad end suuremas osas vabatahtlikult jätta soovivad on Psychological First Aid (PFA) tõlkes „esmane psühholoogiline abi“. PFA ei pane ohvritele diagnoosi, vaid püüab luua kannatanutega usaldusliku kontakti, et tagada nende põhivajadused nagu toit, kaitse ning ühendus lähedastega. Lisaks võimaldab PFA individuaalseid ning grupilisi toimetuleku meetodeid, et normaliseerida sellega kannatanute emotsionaalset seisundit.
• Päästeametis eelnevalt aset leidnud muudatused on päästeteenistujates tekitanud vastumeelt ja ebakõla. Asutusel ei ole alati võimalik langetada populaarseid otsuseid, eriti kui tegemist on avalik-õigusliku organisatsiooniga, mis peab tegutsema seadustest tulenevalt. Seega peaks asutus mistahes muudatuste eel läbi viima oma alluvate hulgas selgitustööd, miks mingit otsust tahetakse vastu võtta ja mis sellega kaasneb. 
• Lisaks töö iseloomust ning kriitilistest intsidentidest tulenevatele stressoritele kätkeb päästeteenistujate töö endas ka igapäevaseid organisatsioonilisi stressoreid nagu ebapiisav töötasu, mittetoetav administratsioon, toetuse puudumine või konfliktsed olukorrad kolleegidega jms. Seega võib päästeteenistujate tööd pidada kahekordse riskiallikaga ametialaks.
• Uuringu tulemustest selgus, et enamik päästeteenistujaid pöördub probleemide korral sõprade, lähedaste ning kolleegide poole. Professionaali poole pöördujate osakaal on minimaalne, seega leiab autor, et igas komandos võiks olla kolleegide hulgas üks tugiisik, kelle poole pöörduda töömurede tekkimisel. Neil isikutel peaks olema kolleegide poolne heakskiit ja nõustajale vajalikud isikuomadused (ärakuulamisoskus, analüüsivõime, usaldusväärsus). Tugiisiku välja valimiseks võiks korraldada anonüümsed valimised ning tugiisikuks saanud inimene peaks läbima vajalikud psühholoogia- ja nõustamisalased koolitused. Tugiisikuga saaksid töötajad kontakti võtta nii telefoni teel kui ka kokku leppides personaalseid kohtumisi.

Ajakiri. Crisis, Stress, and Human Resilience.

Ajakiri Crisis, Stress, and Human Resilience: An International Journal veebiväljanne koondab erinevaid artikleid ning materjale, mis hetkel on vaba juurde pääsuga. Seal on uuringute tutvustused, juhtumite analüüsid aga ka esseed üleval. Eelkõige on see veebiajakiri suunatud esmareageerijatele. Ajakirja eesmärk on avaldada tipptasemel artikleid, mis sisaldavad viimaseid uuringuid, praktikaid aga ka programmide tutvustusi. Teemad mida käsitletakse on inimese vastupanuvõime, psühholoogiline kriis, kriisisekkumine, katastroofid ja katastroofidele reageerimine, kriitiliste vahejuhtumite stressijuhtimine, psühholoogiline esmaabi, traumajärgne stress, avalik turvalisus ja esmareageerijate stress, tööstress, vägivald, sõjaga seotud vaimse tervise teemad jne...

Juhtumite analüüsi ühes loos (Crafting A Conceptional Framework for Compassion Fatigue) räägitakse kaastunde väsimusest tervishoiu töötajate hulgas.

Uuringus "Experienced Causes of Suicidal Intent: A Grounded Theory Analysis" keskendutakse enesetapuga seotud põhjustele ja kavatsustele. Mõned katkendid vabas tõlkes:

Enesetapp on kõige tõsisem vaimse tervise kriis ja enesetapu üritajate arv on tõusuteel. 

Surma põhjused ja elamise põhjused on tegurid, mida sageli enesetappude uurimisel vaadatakse. Need       on ka tegurid, mis võivad kiiresti muutuda iga inimese elus.  Näiteks pere või karjääri puudumine võib       näidata, et puudub põhjus edasi elamiseks ning see võib olla põhjus suremiseks. Mida rohkem on           põhjuseid elamiseks, seda vähem tõenäoline on enesetapukatse. 

Igaüks peab tundma kontrolli tunnet oma elus nende asjade üle, mis loevad. Muster, mis intervjuudes välja tuli oli, et jõuetus, kaotuse tundmine, väärkohtlemine, hooletusse jätmine, vaesus ja ebastabiilsus.

Me võime viia enesetapu riskitegurid miinimumi aga mitte keegi ei saa täielikult selle toimist reaalsuses kontrollida.  

Juhend. Psühholoogiline esmaabi. Juhend otsesele abistajale

"Abistajana võite tunda, et vastutate inimeste ohutuse eest ja teil on kohustus nende eest hoolitseda. Te võite olla tunnistajaks või vahetult kogeda kohutavaid asju nagu hävitused, vigastused, surm või vägivald. Võite kuulda lugusid teiste inimeste valust ja kannatustest. Kõik need kogemused võivad mõjutada teid ja teie kaasabistajaid." 

Avaldatud Maailma Terviseorganisatsiooni poolt 2011. aastal avaldatud "Psühholoogiline esmaabi. Juhend otsesele abistajale" on tõlkitud eesti keelde.  Seega on soovitav seda aeg ajalt läbi vaadata ning endale sobivaks kujundada, sest kriisisituatsioonis töötades võivad värvilised ja rõõmsad pildid osutuda takistuseks. Juhendis antavad nõuanded on praktilised, vajalikud ning hästi sõnastatud. 

Mõned katkendid antud juhendist:

Mõni inimene võib reageerida kergelt, ent mõni teine raskemalt. See, kuidas keegi reageerib, sõltub paljudest teguritest, näiteks: 

•  kogetava(te) sündmus(t)e laad ja raskusaste;  
• kogemused varasemate häirivate sündmustega; 
• toetus, mida inimene saab oma elus teistelt; 
• füüsiline tervis; 
• isiklik ja perekonna vaimse tervise probleemide taust; 
• kultuuritaust ja traditsioonid; 
• vanus (näiteks reageerivad erinevalt eri vanuserühmade lapsed).

Kuigi psühholoogiline esmaabi hõlmab inimeste lugude kuulamiseks kättesaadav olemist, ei tähenda see inimese survestamist, et ta räägiks teile oma tunnetest ja reaktsioonist sündmusele.

Inimene, kellel on selja taga traumeeriv sündmus, võib soovida teile oma lugu jutustada. Kellegi loo kuulamine võib olla suurepäraseks toeks. Siiski on oluline jätta inimene survestamata, et ta räägiks oma läbielamistest. Mõni inimene ei pruugi tahta rääkida sellest, mis on juhtunud, või toimunu asjaoludest. Ometi võib ta väärtustada, kui jääte tema juurde ja ootate vaikselt, andes mõista, et olete olemas, kui ta soovib rääkida, või pakute praktilist tuge nagu toit või klaas vett. Ärge rääkige liiga palju; laske inimesel vaikida. Vaikimine võib anda inimesele „ruumi” ja julgustada teda jagama teiega oma mõtteid.

Psühholoogiline esmaabi on mõeldud hättasattunud inimesele, kellele on hiljuti osaks saanud tõsine kriisisündmus. Abistada võib nii lapsi kui täiskasvanuid. Siiski ei vaja ega soovi kõik kriisisündmuse üleelanud inimesed psühholoogilist esmaabi. Ärge sundige abi peale inimesele, kes seda ei soovi, kuid olge lihtsasti kättesaadav nende jaoks, kes võivad toetust soovida

LUBATUD 

• Olge aus ja usaldusväärne. 
• Austage inimese valikut teha ise oma otsused. 
• Olge teadlik oma eelarvamustest ja jätke need kõrvale. 
• Selgitage inimesele, et isegi kui ta nüüd abist keeldub, on tal sellest hoolimata võimalik tulevikus abi saada. 
• Austage privaatsust ja hoidke inimese lugu konfidentsiaalsena, kui see on võimalik. 
• Arvestage inimese kultuuritausta, vanust ja sugu. 

KEELATUD 

• Ärge kasutage ära oma suhet abistajana. 
• Ärge küsige inimeselt tema abistamise eest raha ega teenet. 
• Ärge andke katteta lubadusi või valeteavet. 
• Ärge liialdage oma oskustega. 
• Ärge sundige abi inimesele peale ja ärge olge pealetükkiv ega pugejalik. 
• Ärge sundige inimest rääkima teile oma lugu. 
• Ärge jagage inimese lugu teistega. 
• Ärge mõistke inimest hukka tema tegude või tunnete põhjal. 

Mõned inimesed vajavad palju rohkem kui ainult psühholoogilist esmaabi. Teadke oma piire ja küsige abi teistelt, kes saavad elu päästmiseks pakkuda meditsiinilist või muud abi.

Raadiosaade kriisisekkumisest endise politseipsühholoogiga

 Saate "Kajalood" külaliseks on Tiina Naarits-Linn praegune kriisisekkuja ning endine politseipsühholoog. Antud saates tuleb jutuks kuulamise ja rääkimise olulisus, psühholoogilise esmaabi olemus, kuidas kriisid meile mõjuvad ning väga lühidalt ka puudutatakse politseipsühholoogiat. 

Mõned katkendid antud saatest:

• Kui see on nüüd väga akuutselt puudutanud trauma, siis on teada ka tänaste neuropsühholoogiliste uuringute tulemusena, et trauma mõjutab väga tugevasti kõnekeskust. Tugevalt häiritud trauma ei võimaldagi inimesel rääkida. Ta tahab aga ta ei suuda ja ta läheb eriti segadusse kui talle öeldakse: "Tee nüüd suu lahti, ütle midagi," aga ta ei suuda. Nüüd tal läheb mõte ka veel sassi kui tekib selline surve. Ehk siis kui on selline akuutsem seisund, siis tuleks täiesti rahulikult suhtuda sellesse, et ta veel kogub ennast, et andke talle aega. 
• Inimese aju töötab 72 tunni jooksul traumeerivas infos või sündmuses teistmoodi ja seetõttu ta ongi kinni justkui tunnelis, selles esimeses seisundis millest ta oli ja nüüd on vaja lihtsalt seda hoolivat juuresolekut, selgitust ja turvalisust ja abistav sekkumine tulebki pärast seda.
• Kriisinõustajad kasutavad sellist terminit mitte ainult Eestis vaid ka ülemaailma nagu "kriisisekkumine". Esimesel ööpäeval me ei ootagi, et inimene küsiks abi. See näitaks minu täielikku ebaprofessionaalsust, kui ma traumeeritud inimesele, ma tean, et ta eile kaotas lähedase, annan telefoni ja ütlen: "Kui sa soovid abi, helista mulle." Ta ei helista, ta ei ole võimeline. Kriisinõustaja teab väga hästi, et tema peab helistama. 
• Need esimesed kontaktid ongi kriisisekkumised. Inimene on hästi haavatud aga samal ajal hästi avatud ja ta võtab väga kenasti selle kontakti vastu ja hilisematel kohtumistel on see tagasi juba normsituatsioonis, kus ma jätan kontakti, kus tema võtab ühendust. 
• Kriisi puhul on oluline arusaada, kas see on akuutseisund, kui keeruline see on ja kui traumeeriv üks seisund on. 
• See protsent on väga väike, kes vajab tõsist professionaalset sekkumist. Meie grupitöö eesmärk ongi see, et teha selgeks, kes need on. Neid on umbes kaheksa protsenti. Nii uuringud kui praktika ütlevad 5-10%. ... Enamasti on nende seisund enne seda trauma juhtumit juba kehva, kas siis oli emotsionaalselt mingi probleemistik või enne juba mingi kaotus ja nüüd tuli uus kaotus peale. Nüüd need kaheksa tuleb ära tuvastada. Nad joonistuvad väga ilusti välja. 
• ... tuleb selgitada, see et on füsioloogilised ja psühholoogilised teismoodi tajud praegu. Kellel süda paha, kellel värinad, peavalu - see on hästi normaalne, sest ebanormaalses olukorras psüühika reageeribki nii ja see on normaalne. 72 tunni pärast on juba oluliselt teistmoodi, juba saad jällegi magada, nüüd on magamine võib olla häiritud, süüa ei taha. Siis hakkab see periood kaks nädalat.
• Kaks nädalat on tegevus veel teine, kus mälu ja tähelepanu töötavad täiesti teistmoodi ja siis üldjoontes läheb nagu tagasi seisu. Siis tuleb kontrollaeg, see kolmekümnes päev, akuutperiood saab läbi ja nüüd on näha, kes reaalselt jääb abivajajaks.
• See, mis trauma järgselt on tähtis, on vaja kuulata inimesi ja ei tohi anda hinnanguid. Siit me jõuame selle põrkumise juurde kui keegi näiteks ütleb, et kuidas sa nii mõtled ja nii ei tohi mõtleda. See on hinnang. Me ei saa mitte kellegi hoiakut käsuga muuta. Hoiakuid muudab inimene ainult isem aga selle muutuse aluseks on see, et teda kuulatakse austavalt. 
• Üks asi, mida kriisis inimene tahab tunda on, et ta on vajalik. 
• Inimesed tulevad toime ka ebameeldivate asjadega, kui sellel on tähtaeg. 
• Kriisitöö seisukohast mingi piirini saab igaühte aidata, sest muidu kiirabi ei sõidaks välja, koomas inimene tänaval pikali. Ta ei koputa õlale, ta ei küsi, kas te tahate abi või olete te valmis abi vastuvõtma. Samamoodi on kriisisekkumisega. Miks ma ütlen, et kriisinõustajad kasutavad esimeses etapis terminit kriisisekkumine, sest me teame, et inimene ei ole võimeline vastama, kas ta tahab abi või ei taha abi. Kui see esimene etapp on möödas, siis on küll oluline, et milline on inimese enda valmisolek. Kahjuks igaüks ei ole valmis. Küll aga näeme me seda, et see on suuresti seotud selle esmase abiga. Kui esmane abi on oskuslik ja professionaalne. Kui esmane abi annab taju, et ma võingi abi saada, siis inimene kasutab ka hiljem kindlamini talle vajalikku abi.
• See abistaja, kes ise on katki. See abistaja, kes ise ei tea, mida abi andmine võib temaga, see abistaja võib ühel hetkel ära murduda.
• Mina imetlen Eesti politseid väga. Kui mina neid suuri juhtumeid vaatan, mis meediasse jõuavad, siis politsei on üldiselt väga hästi toime tulnud. See näitab seda, et ettevalmistus on hea. Sa tuled kriisiga toime ainult siis kui sul on hea ettevalmistus. See mentaalne ja füüsiline ettevalmistus on hea. 
• Ma ei saa täna rääkida politseinikest lähemalt, sest ma ei tegele politsei organisatsiooniga. Isegi kui mul mõni üksik klient võib sealt olla, siis ma ei saa üldistusi selle põhjal teha. See, mida ma näen ise meedias, siis ma näen, et politsei tuleb toime, küll aga on täiesti võimalik, et seal toimub ka trauma kuhjumine. Loodetavalt nende süsteem töötab ka põhimõttel, et nendel on neil on võimalik saada professionaalset nõustamist ka täna. See on süsteemi sisene ja siin ei ole kellegil teisel vastutust kui üksuse juhil. Üksuse juht peab nägema, millal tema alluv kindlasti võiks professionaalset nõustamist saada. Kui üksuse juht seda ei soosi, siis alluval endal on väga raske seda nõustamist vastu võtta. 
• JÕUSTRUKTUURIDE PSÜHHOLOOGIA ON PISUT TEISTSUGUNE KUI TAVAINIMESEL.

Lõputöö. Motivatsioon ja töörahulolu ning nende tõstmise võimalused Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna kordoni näitel

"Autor arvab, et kui füüsiline töökeskkond on ebaesteetiline, võib see langetada motivatsiooni ja tööga rahulolu. Keskkond, mis on töötajale eluohtlik ja tervist kahjustav, võib olla lisaks motivatsiooni langetamisele ka stressi tekitav. Sama kehtib sotsiaalse keskkonna kohta – isikutevahelised halvad suhted ning pidevad konfliktsituatsioonid võivad viia tööstressini." Sander Kurvits

Sander Kurvits esitab oma lõputöös"Motivatsioon ja töörahulolu ning nende tõstmise võimalused Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna kordoni näitel" järgmised küsimused: "...missugused tegurid mõjutavad kõige enam töötajate motivatsiooni ja töörahulolu ning millised on nende parimad tõstmise võimalused?"

Mõned katkendid Sander Kurvits´a lõputööst:

• Kõigil inimestel on erinevad vajadused, mida ta teistest rohkem tähtsustab. Tulenevalt sellest on äärmiselt 7 raske luua keskkonda, kus kõik inimesed oleksid rahul – see oskus vajab aastatepikkust kogemust ja teadmisi töörahulolu valdkonnas.
• Autor leiab, et töötaja motivatsioon sõltub kõigist kolmest tegurist. Inimesel peab olema oma töösoorituste suhtes ootus, et lähtuvalt tema oskustest, saab ta oma tööülesannetega hakkama. Samas on oluline, et tulemusele järgneb tasu, vastasel juhul ei ole töötaja enam motiveeritud.
• Sisemised hüvitised on seotud töötaja seesmise rahuldusega, mida ta töötades tunneb ja mis võimaldab tal end paremini määratleda. Välised hüvitised antakse teiste poolt, mis koosnevad töötasust ja edutamisest. Need võimaldavad rahuldada esmavajadusi. Organisatsioonilised hüvitised on kõikidele töötajatele ühised. Väline organisatsiooniline hüvitis võib olla soodustus ning sisemine näiteks uhkusetunne heas organisatsioonis. Individuaalsed hüvitised on inimeste vahel, kes organisatsioonis töötavad, erinevad. Väline personaalne hüvitis võib olla lisatasu, sisemine hüvitis aga eneseteostuse võimalus. 
• Organisatsioonis on oluline roll juhil: kui tema stiil on töötajatele sobiv ning tema meetodid kõigile aktsepteeritavad, on alluvate töörahulolu kindlasti kõrge. Ka motivatsiooni tekitamine töötajates on nii juhi kui ka eestvedaja üks tähtsatest ülesannetest. Edukas juht peab olema ka hea eestvedaja.
• Uuringu tulemused näitavad, et hügieenifaktoritest, mis mõjutavad tööga rahulolematust, sai protsentuaalselt kõige enam hääli töötasu, kuid arvestades keskväärtusi, hinnati kõige kõrgemalt tööga kindlustatust ning sellele järgnesid head suhted kolleegidega, rahulolu vahetu ülemusega ning töötingimused ja kõige madalamalt väärtustati töötasu.
• Motivatsioonifaktoritest, mille olemasolu võib tekitada rahulolu, sai protsentuaalselt kõige enam hääli rahalised preemiad, keskväärtusi arvestades pidasid organisatsiooni töötajad kõige olulisemaks töö huvitavust, millele järgnes väikese vahega juhipoolne toetus ja töö ise, võrdselt nii rahalised preemiad, koolitusvõimalused kui ka usaldus alluvate ja ülema vahel olid tähtsuselt neljandad ning kõige vähemoluliseks hinnati vastutust

Töötajate motivatsiooni ja töörahulolu tõstmiseks teeb autor järgnevad ettepanekud: 

1. suurendada noorte ametnike osakaalu uuritud allüksuses; 
2. organisatsiooni juhid peavad töötajate seas välja selgitama ning rakendama töö huvitavamaks muutmise tingimused; 
3. selgitada välja, kelle jaoks on vastutus motivatsiooni tõstev tegur ja andma neile vastutusrikkamaid tööülesandeid; 
4. usalduse tõstmiseks alluvate ja ülemuste vahel, peavad osapooled kinni pidama oma lubadustest;
5. korraldada ühiseid koosviibimisi nii kollektiivi kui ka otseste ülemustega, et toimiks meeskonnatöö ja suureneks ühtekuuluvustunne;
6. vältimaks ülemuse surve tagajärjel tekkinud stressi, peaksid juhid pakkuma oma alluvatele piisavalt palju toetust; 
7. tunnustada alluvaid rohkem tehtud töö eest; 
8. selgitada välja koolitusvajadused, et töötajad saaksid ennast täiendada. 

Lõputöö. Stress ja läbipõlemine Politsei- ja piirivalvekolledži kadettide seas ning seda mõjutavad tegurid

"Uurimusest lähtuvalt võib väita, et kadettide stressitase on mõõdukas. Esineb mõningaid stressoreid, näiteks suhtlemine ja avalik esinemine klassi või suure rahvahulga ees; perekonnast ja lähedastest eemalolek; ebaühtlane õppekoormus ja pidevad muudatused õppekorralduses; aegunud või puudulikud võimalused väljaõppeks; eksamite, arvestuste või füüsiliste katsete sooritamine ja keelebarjäär." Marite Einland

Marite Einlandi lõputöö "Stress ja läbipõlemine Polisei- ja piirivalvekolledži kadettide seas ning seda mõjutavad tegurid"  käsitleb põhjalikult stressi teemat. Ta toob esile ja kirjeldab erinevaid stressi tekitavaid asju ning tegevusi. Samuti pakub võimalikke valikuid, mis võivad sobida lahendustena.

Mõned katkendid lõputööst: 

• Politseitöö ja sellele eelnev väljaõpe võib olla stressirohke. Stressirohkeks teevad erialaga kaasas käivad suur vastutus, kohustus suhelda erinevate inimestega, vajadus end kehtestada, õppejõudude ja kaaskadettide kõrged ootused ning kohanemine pidevate muutustega.
• Stress ja läbipõlemine on psühholoogias uuritavad nähtused, mida esineb avalikus sektoris sealhulgas ka politseinikel rohkem kui erasektori töötajatel. 
• Autor on seisukohal, et politseiniku elukutse on võrreldes teiste elukutsetega üks stressirohkemaid. On vajalik, et liigsele stressile ja läbipõlemise ohule pöörataks võimalikult vara tähelepanu. Seepärast on stressi ja läbipõlemise uurimine vajalik tulevaste politseiametnike ehk kadettide seas 
• Õpinguid või tööd alustades pole keegi puhas leht, vaid kõigil on kaasas oma isiklik kogemuste pagas. Sinna kuuluvad senine elukogemus, positiivsed ja negatiivsed sündmused, probleemid isiklikus elus, huvialad, arusaamad ja väljakujunenud põhimõtted, pärilikud tegurid ja kodune kasvatus. Mida suurem on indiviidi kogetud negatiivsete kogemuste hulk, seda rohkem on indiviid neist mõjutatud.
• Stress on pingeseisundist tingitud inimkeha reaktsioon keskkonna muutustele, mis sunnib organismi jõuvarusid kokku koondama, et tekkinud olukord kiiresti lahendada. Tegureid, mis stressi tekitavad, nimetatakse stressoriteks. Need on kas sise- või väliskeskkonna mõjurid, mis nõuavad inimkehalt kohanemist. Organismi reaktsiooni stressorile nimetatakse stressireaktsiooniks, mis on kõikide inimeste puhul erinev. See, kuidas inimene stressorile reageerib, oleneb sellest, kui suureks inimene ohtu peab.
• Stress ei väljendu alati ühtemoodi. Osadele inimestele on suurimaks naudinguks ekstreemsport, näiteks langevarjuhüpped. Samas on see mõne teise jaoks üks hirmsamaid asju, mida teha. Seetõttu ei saa kindlalt väita, et mingi kindel tegur mõjub inimesele stressitekitavalt või mitte.
• Kindlat definitsiooni läbipõlemise mõistel pole, kuid inimesed on selle termini omaks võtnud ja teavad, millega tegu.
• Läbipõlemise ennetamiseks on oluline, et inimene leiaks töötamise ja õppimise vahel aega ka eraeluks, sealhulgas puhkuseks, perekonna ja huvialade jaoks. Kõik peab olema tasakaalus. Oluline on leida enda jaoks tegevusi, mis erineksid igapäevasest rutiinist. See loob vahelduse ja annab uut energiat tegeleda õppetöö ja muude kohustustega. Rasketel hetkedel ei tohi jääda üksi. Suhtlemine teistega aitab leida tuge. Kindlasti ei tohi unustada abistamast neid, kellel on tuge vaja.
• Eesmärkide saavutamise võtmeks on tegevusplaani loomine. Just see on kõige sagedasem põhjus, miks inimesed ei saavuta oma eesmärke. Ilma tegevusplaanita võib eesmärk olla liiga suur ja kättesaamatu ning unistuses kaugemale ei jõua. Tegevusplaanis on oluline, et eesmärk on hoolikalt läbi mõeldud, vajalikke ressursse või moodust, kuidas ressurssidele ligi pääseda, kõik sammud oleksid õiges järjekorras. 
• Tegevuste edasilükkamise taga on enamasti ebameeldivatest tegevustest kõrvale hiilimine. Ebameeldivate tegevuste pärast muretsemine võtab tihti rohkem aega, kui nende ära tegemine.
• Inimesed, kellel on probleeme liigsöömisega, ei seosta tihti oma liigsöömise põhjust stressiga. Kui tekib tung midagi süüa, tuleb aeg maha võtta ning teadvustada endale, mis selle põhjuseks võis olla. Toitumine peab olema läbi mõeldud ning tervislik, sisaldades inimorganismile kõiki vajalikke toitaineid.
• Uurimusest lähtuvalt võib väita, et kadettide stressitase on mõõdukas. Esineb mõningaid stressoreid, näiteks suhtlemine ja avalik esinemine klassi või suure rahvahulga ees; perekonnast ja lähedastest eemalolek; ebaühtlane õppekoormus ja pidevad muudatused õppekorralduses; aegunud või puudulikud võimalused väljaõppeks; eksamite, arvestuste või füüsiliste katsete sooritamine ja keelebarjäär.
• Stressiallikaks on kolledži personali omavahelised pinged, mida tunnetavad ka õppurid. Lisaks ka pinged õppurite ning kooli juhtkonna vahel. Stressiallikate vähendamiseks ja probleemide lahendamiseks peab korraldama ühiseid  koosolekuid, kus leitakse lahendus erinevatele probleemidele ja arvestatakse kõikide osalejate seisukohtadega.