"Many police officers struggle to discuss their mental health and organisational pressures while currently in employment. Based upon a review of the literature, the researchers felt that an anonymous online survey would be more likely to elicit discussions regarding operational and organisational stressors.Many police officers struggle to discuss their mental health and organisational pressures while currently in employment. Based upon a review of the literature, the researchers felt that an anonymous online survey would be more likely to elicit discussions regarding operational and organisational stressors." (Paul Gavin & Cody Normitta Porter)
Police Practice and Research ajakirjas ilmus uuringu Understanding the impact of organisational and operational stressors on the mental health of police officers in Ireland tutvustus. Alljärgnevalt on vabas vormis artikli sisu refereering.
Politseitöö on ainulaadne amet. Nad peavad pakkuma avalikku kaitset, osalema kuritegude avastamisel, regaarima sündmustele kiiresti, kaitsma ohvrit, käima kohtus tunnistajatena. Nad puutuvad kokku sotsiaalsete traumadega. Näiteks vaesus, vägivald ja sõltuvus. Nad tegelevad peaaegu igapäevaselt potentsiaalsete eluohtlike olukordada. Seda tööd peetakse stressirohkeks ametiks, millel võivad olla vaimsele tervisele negatiivsed tagajärjed.
Politseitöös liigitatakse tööalast stressi tekitavad tegurid operatiivseteks ja organisatsioonilisteks. Operatiivsete stressorite hulka kuuluvad traumaatiliste sündmuste pealtnägemine, vägivalla pealtnägemine või kogelemine. Samuti seksuaalkuritegudega tegelemine. Politseinikud puutuvad kokku ka teisase traumaga. Näiteks surmateadet viies või sündmuskoha pilte vaadates. Selliste kokkupuudetega võivad kaasneda tugevad hirmu-, õuduse- ja abituse tunded.
Organisatsioonilisest vaatenurgast on stressitekitajateks vahetustega töö, pikad töötunnid, juhtide toetuse puudumine ja suurenenud töökoormus. Mitmed uuringud näitavad, et organisatsiooniline stress võib olla levinum ja kujutada endast suuremat ohtu politseinike tervisele kui operatiivsed stressorid. Ühe seletusena võib olla, et töökoormus on suurenenud ja töötajate arv. Kokkupuude operatiivsete ja organisatsiooniliste stressiteguritega võib põhjustada vaimse tervise probleeme, sealhulgas traumajärgne stressihäire (PTSD) ja kompleksse PTSD (CPTSD) arengut, läbipõlemist, narko- (ravimite) ja alkoholisõltuvust ning isegi enesetappu. Seda võib põhjustada ka esmareageerija kurnatuse sündroom (Emergency Responder Exhaustion Syndrome, ERES).
Riskitegurite leevendamisel muutuvad oluliseks tugivõrgustikud. Need võrgustikud hõlmavad sõpru nii politseis kui väljaspool, perekonda, sugulasi ja vaimseid (usulisi) kogukondi, kellega politseinikud saavad oma vaimsest tervisest rääkida. Pered ei pruugi osata vajalikku tuge pakkuda, sest nad pole kursis politsei töö olemuse, kultuuri ega stressi ning traumade keerukusega. Politsei tööga seotud pinged võivad mõjutada ka politseinike perekondi ning seetõttu vajavad nemad samuti tuge. Politseinikud, kes tunnevad, et nad ei saa toetuda sõpradele või perekonnale, osutub oluliseks ülemuste ja organisatsiooni toetus. Kahjuks võib politseikultuur sellele takistuseks osutuda. Politseinike seas levinud sotsiaalsed normid, hoiakud, uskumused ja käitumine ise võivad mõjutada vaimset tervist. Ametnikud võivad tunda survet, et peavad olema tugevad ja vastupidavad. See võib osutuda takistuseks vaimse tervisega tegelemisel, sest kardavad näida nõrgana. Neil on hirm häbimärgistamise ees. Siia lisandub mure, kuidas see võib nende karjääri mõjutada. Abi otsimata jätmine võib olemasolevat seisundit süvendada ja hiljem vaimset tervist halvendada.
Vaimse tervise lahendamiseks mõned politseinikud kasutavad toimetulekuks enda ohtlikesse olukordadesse panemist, joomist, narkootikumide (ravimite) tarvitamist. Uuringud Austraalias, Ameerika Ühendriikides, Ühendkuningriikis on näidanud, et politseinike alkoholitarbimise tase on kõrgem. Depressioon, ärevus või PTSD-ga politseinikud tarbivad kaks korda rohkem alkoholi kui teised.
Uuring hõlmas mitmeid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid küsimusi, mis uurisid politseiametnike vaimset tervist kogu Iiri Vabariigis. Uuring põhines eeldusel, et vaimne tervis on politseinikel problemaatiline teema.
Tulemused näitasid, et uuringus osalejad olenemata soost, auastmest või tööstaažist loetlesid erinevaid truamaatilisi kogemusi. Nende hulka kuulusid mõrvade tunnistajaks olemine, füüsiline rünnak, relva ähvardusel kallaletungimine, tulistamine, enesetapu väljakutsetel osalemine ja kolleegide mõrvad. Ka vägistamis- ja seksuaalvägivalla juhtumite uurijad viitasid traumale. Samuti surmateate edastajad. Mõned märkasid, et teatud kujutisi oli rakse peast välja saada. Paljud uuringus osalejad nimetasid ebarealistlike ja põhjendamatuid avalikkuse ootusi, sealhulgas poliseinike tegevuse telefonidega salvestamist. Avalikkusega suhtlemist peeti kurnavaks.
Organisatsioonilise stressorite kohalt osalejad, sõltumata nende soost, auasmest või tööstaažist olid juhtkonna suhtes väga kriitilised. Mitmed osalejad väitsid, et ülemused olid neid kiusanud. See mõjutas negatiivselt ennde tervist. Juhtkonda kirjeldati kui ebakompetentset ja neil puudub igasugune arusaamine politseitöö keerukusest. Osalejad olid kriitilised ka juhtkonnapoolse toetuse puudumises, mida nad said kiusamise, traumaatiliste kokkupuudete ja vaimse tervisega seotud küsimustes. Toetuse puudumine kajastus ka politseitöö administratiivses pooles. Osalejad olid kriitilised vajalike dokumentide täitmise mahu suhtes. Tähtaegadest kinnipidamine mõjutas negatiivselt nende vaimset tervist. Paljud osalejad teatasid, et tunnevad end stressis paberimajanduse, kohtuasjade, ohvrite ja vigastatutega ning kahtlustatavatega tegelemise pärast.
Juhtkonna tagasisidet tajusid osalejad samuti negatiivselt. Mitmed väitsid, et halbade juhtimisoskuste tõttu oli tagasiside üldiselt kriitiline ja keskendus negatiivsetele tulemustele, mitte positiivsetele tegevustele, mida võidi ette võtta. Mitmed osalejad arutasid süüdistamiskultuuri olemasolu organisatsioonis.
Osalejad leidsid, et vahetustega töö mõjutas negatiivselt nende vaimset tervist, kuna nad ei suutnud kehtestada regulaarset rutiini ega regulaarset unerežiimi. Selle tulemusel tundsid mitmed osalejad nii töös kui ka väljaspool seda järjest ärevust. Mitte kõik osalejad ei rääkinud oma vaimse tervise kohta negatiivselt. Mitmed arvasid, et vaatamata traumaatiliste sündmuste tunnistajaks ja kogemisele ei mõjutanud nende vaimne tervist.
Andmete temaatiline analüüs näitas, et kokkupuude operatiivsete ja organisatsiooniliste stressiteguritega avaldas osalejate vaimsele tervisele ülekaalukalt negatiivset mõju. Osalejad kannatasid PTSD, CPTSD, stressi, ärevuse, depressiooni ja paanikahoogude all. Selle tulemusel võtsid paljud osalejad töölt vabaks, samas kui teised kasutasid nõustamisteenuseid, et aidata oma kogemustega toime tulla.
Kvalitatiivsete vastuste põhjal tuvastasime operatiivsed stressorid, nagu kokkupuude traumade ja avalikkuse ootustega, ning organisatsioonilised stressorid, nagu kiusamine ja juhtkonnapoolse toetuse puudumine ja liigne töökoormus, samuti vahetustega töö negatiivsed mõjud. Need tegurid aitasid kaasa halva vaimse tervise ja moraali langusele organisatsioonis. Leidsime, et osalejad olid nendes küsimustes üksmeelel, sõltumata soost, auastmest või tööstaažist. Selle artikli tulemused on kooskõlas teiste uuringutega, milles on uuritud politseitöö ja vaimse tervise vahelist seost, kus uuringud on leidnud, et kokkupuude traumadega, liigne töökoormus, kiusamine ja juhtkonna toetuse puudumine mõjutavad negatiivselt politsei vaimset tervist. Arvestades, et varasemad uuringud on tuvastanud paljud neist probleemidest näitavad meie tulemused, et need on pigem endeemilised kui üksikud probleemid.
Operatiivsete tegurite (nt traumaatiliste sündmuste pealtnägimine ja kogemine) kontekstis on politseitöö amet, mis on peaaegu igapäevaselt tihedalt seotud nii esmase kui ka sekundaarse traumaga. Osalejate vaimset heaolu mõjutavana toodi esile ka avalikkuse põhjendamatuid ootusi, mis võivad olla tingitud avalikkuse mõistmise või teadlikkuse puudumisest politsei ressursside kohta. Võib juhtuda, et avalikkus on harjunud sellega, et politsei tegutseb politseivälises rollis ja see on tekitanud ootuse, et see peaks jätkuma. Kui seda ootust ei täideta, võivad mõned inimesed reageerida negatiivselt. Täiendavalt tuleks uurida avalikkuse ootuste mõju politsei heaolule.
Osalejad olid juhtimise suhtes väga kriitilised. Nad väitsid, et organisatsioonis eksisteerib kiusamiskultuur ning juhtidel puuduvad sageli oma töö tegemiseks vajalikud oskused ja pädevus. Isegi kui sellisest käitumisest teatati, puudus toetus. Osalejad väitsid ka, et edutamissüsteem põhines pigem onupojapoliitikal, mitte meritokraatial, kinnitades varasemate uuringute tulemusi See kultuur viis selleni, et nendele ametikohtadele satuvad juhirollidesse sobimatud inimesed, mis on toonud kaasa organisatsioonisisese süüdistamiskultuuri, mille käigus juhid kiusavad oma kolleege, et oma puudustest kõrvale kalduda. Seetõttu võib neid onupojapoliitika, kiusamise ja süüdistamise kultuure pidada üksteist tugevdavateks.
Osalejad tõstsid esile vahetustega töö mõju nende vaimsele tervisele ning töö- ja eraelu tasakaalule. Vahetustega tööd seostatakse märkimisväärse mõjuga unele, depressiivsele meeleolule ja ärevusele, ainete tarvitamisele, kognitiivsetele häiretele, madalamale elukvaliteedile ja isegi enesetapumõtetele Politseitöö vaatenurgast on leitud, et ebaregulaarne ajakava, pikad vahetused, kohustuslikud ületunnid ja unepuudus on seotud üldise läbipõlemise suurenenud riskiga. Halb töö- ja eraelu tasakaal võib avaldada kahjulikku mõju nii tootlikkusele kui ka pereelule. Oluline on märkida, et mitmed osalejad arvasid, et nende vaimne tervis ei olnud politseiniku rolli tõttu kannatanud. Mõned arvasid, et nende roll organisatsioonis on muutnud nad vaimselt vastupidavamaks, teised aga, et suudavad vaimselt toime tulla töö nõudmistega. Mõned arvasid, et võimalus oma kogemustest rääkida on kasulik. See on oluline, kuna politseikultuur, mis julgustab machismi ja väärtustab mehelikkust, lükkab sageli tagasi sellised positiivsed prosotsiaalsed käitumised ning selle tulemuseks võib olla see, et politseinikud suruvad alla emotsioone ja kasutavad negatiivsemaid toimetulekumehhanisme, nagu näiteks liigne alkoholi ja narkootikumide tarbimine (See artikkel on näidanud organisatsiooniliste ja tegevuslike stressitegurite mõju Iirimaa politseiametnike vaimsele tervisele. Andmete analüüs näitas, et osalejate vaimset tervist mõjutanud operatsioonilised stressitegurid olid kokkupuude traumaga ja avalikkuse ootused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar