Raamat. Suitsiidist haiget saanud

 "Suitsidiaalsust võib mõjutada ka elukutse. Kaks eriala, mis tunduvad olevat eriti kõrge suitsiidiriskiga, on korrakaitse ja meditsiin. Ameerikas on politseinike hulgas rohkem enesetappe kui surmajuhtumeid ametikohustuste täitmisel. Üheksa ennast tapnud politseiametnikku kümnest tegi seda oma ametirelvaga. Arstidel on olemas ligipääs mürgistele ravimitele, samuti on neil kogemused ja teadmised nende efektiivseks kasutamiseks. Arstide suitsiidirisk on kolm korda suurem üldisest rahvastiku suitsiidiriskist. " Albert Y. Hsu 

Albert Y. Hsu raamat "Suitsiidist haiget saanud" on eelkõige kogemuslugu. Autori isa sooritas peale rasket haigust enesetapu ning raamat kirjeldab erinevaid emotsioone, leina ja hakkamasaamist antud olukorras. Autor selgitab oma kultuurilist tausta, selle võimalikku mõju isa otsusele ning enda toetumist Jumalale. Kogemuslugudes tavaliselt kajastatakse jutustaja/kirjutaja kogemusi läbi sügavalt isikliku vaatenurga. Kuigi see on isiklik lugu, leidub raamatus palju infot suitsiidileina kohta, mis on üldine ning enamikel juhtudel kehtiv. Albert Y. Hsu kirjeldab ka teiste leinajate kogemusi ning toob sisse vähesel määral enesetappude ajaloolist tausta. 

Mõned katkendid raamatust: 

• Tunded ja mõtted traagiliste uudiste saamisel on vahetud ja instinktiivsed, need ei vaja hinnangut, ümbertegemist ega enesetsensuuri. Kindlasti võivad mõned leinajad vajada kaitset omaenda käitumise eest, mis võib olla destruktiivne ja ohtlik nende eneste või ka teiste jaoks. Valusale uudisele reageerivad keha ja mõistus kaitsemehhanismiga, ellujääminstiknt hoiab meid tegutsemas. 
• Traumaatiline lein ei ole sirgjooneline protsess, sirge tee on välistatud. Pigem on see rännak täis pöördeid ja nurki, ootamatuid ümbersõite ja ummikuid, mis sunnivad leinaja ikka ja jälle tagasi alale, millest ta arvas end juba möödas olevat. Sageli ründavad leinajat korrage erinevad ülekeevad emotsioonid, tema head päevad vahelduvad halbadega. Leevenemisele järgneb uus kriis, tsükkel aina kordub ja kordub.
• Suitsiidist haigetsaanutele põhjustab lisaks leinale ja kaotusvalule lisakannatusi ka häbi. Lähedase enesetapp on nende jaoks sotsiaalne stigma, põletav häbimärk.
• Enesetapja lähedastel on kõrge suitsiidirisk. Peaaegu kõik, kes lähedaste enesetapu on üle elanud, on vähemalt põgusalt mõelnud ka enda tapmisest. 
• Sisenemine teiste inimeste kaotuselugudesse võimaldab siseneda ka nende tervenemislugudesse. Juba ainuüksi fakt, et nemad elavad ja hingavad ning suudavad rääkida oma kogemustest ja läbielatust, võib anda lootust, et ka meie suudame ellu jääda ja paraneda.
• Tõe peitmine lapse "kaitsmiseks" viib üksnes selleni, et laps tajub seda altvedamisena. Leinav lapsevanem või eestkostja peaks juhtima vestlust suitsiidist, tehes seda selgesõnaliselt. See ennetab paljusid tulevikus tekkivaid probleeme ja kokkuvõttes on see lapse vaimsele ja füüsilisele tervisele kasulikum.
• On praktiliselt võimatu kindlaks teha, miks inimesed otsustavad endalt elu võtta. Vaid ühel korral neljast jäetakse maha hüvastijätukiri ja see ei pruugi kuigi informatiivne olla. Paljud kirjad pakuvad, kui üldse, vaid ebamäärase põhjuse, mõned annavad lihtsalt teada, et selline elu ei saa jätkuda. 
• Enesetapja vastutab oma viimase valiku eest ise. Ükski inimene ei saa sundida teist inimest suitsiidi sooritama. Ükski inimene ei saa suitsiidi ära hoida, kui ta just ei ela kakskümmend neli tundi ööpäevas selle nimel. Samal ajal kui me mõtleme kas me oleks võinud teha midagi, et emeie lähedane elu valiks, peame endale meelde tuletama, et suitsiidi ärahoidmine pole meie võimuses. 
• Suitsiid on üks sündmus terves elus - see ei pea tingimata määrama lahkunu kogu elu kvaliteeti. 
• Inimestevahelisi suhteid ei saa kokku sõlmida ega sugleda, ükski suhe ei saa kunagi olla täiesti lõppenud. Kui ette teada mõni surm ka poleks või kui hoolikalt me ka mälestusi eense eest ei lukustaks, jääb leinajatele ikka lahtisi otsi.
• Lein on esialgu nagu lahtine haav. Ajapikku, hoole ja raviga haav sulgub, kuid jääb õrnaks ja valulikuks. Ei ole palju vaja, et see jälle haiget teeks. Pruugib vaid millegi vastu minna või veidike türgida ning haav on jälle lahti, vajades täiendavat hoolt ja sidumist. Lõpuks saab ta nii terveks, et pole katusdes valus, ehkki võib olla muu nahaga võrreldes tundlikum.