Raamat. Lapse lein

 Raamat: Atle Dyregov "Lapse lein"

Atle Dyregov on Norra psühholoog. Ta on Bergeni kriisipsühholoogia keskuse asutaja ja endine direktor. Alates 2017. aastast kuulub keskus Norra Bergeni ülikooli psühholoogia teaduskonna alla. Dyregrov on nüüd seal professor. Dyregrov on paljude väljaannete, ajakirjaartiklite ja rohkem kui 15 raamatu autor. Ta on läbi viinud uuringuid erinevatel teemadel, mis on seotud kaotuste, traumade ja katastroofidega. Ta on üks Euroopa Traumaatilise Stressiuuringute Ühingu ( European Society for Traumatic Stress Studies) ja Laste ja Sõja Sihtasutuse (Children and War Foundation) asutajaliikmeid.

Surm kuulub paratamatult meie ellu. Ka lapsed puutuvad sellega kokku. Täiskasvanutel on keeruline ülesanne märgata leinas last ning olla vajadusel tema jaoks olemas. Atle Dyregov on oma raamatus "Lapse lein" kirjeldanud laste erinevaid reaktsioon lähedase või sõbra kaotusele. Autor toob välja, et reaktsioonide ja tunnete tugevus on erinev kui on tegu vanemaga, õe või venna või lihtsalt sõbrale. Lapsed vajavad tõest infot, sest muidu nad otsivad ise killukeste haaval kokku ning teevad oma järeldused, mis võivad viia erinevate psühholoogiliste ja käitumisprobleemideni. 

Raamatus on lahti seletatud, kuidas reageerivad erinevas vanuses lapsed kui lähedane inimene sureb. Samuti, kuidas need ilmsiks tulevad või mida peaks jälgima. 

Katkendid raamatust:

"Kui surm on olnud ette teada, sõltuvad laste reageeringud loomulikult sellest informatsioonist, mida neile on haiguse edenedes antud. Vaimne ettevalmistus ja hüvastijätmine aitavad lastel leinamisportessi läbi viia. Vapustus on suurem, kui surmast ei ole ette hoiatatud. Kuid vaimsest ettevalmistusest hoolimata kutsub iga surmajuhtum lastel esile vahetuid leinareageeringuid." lk 17

"Tavalisemad leinavate laste reageeringud on: ängistus, elavad mälestused, unehäired, masendus ja igatsus, süümepiinad, enesesüüdistused ja häbi, raskused koolitöös, füüsilised vaevused." lk 18

"Ootamatu surma puhul mõjutab laste reageeringuid osaliselt see, kuidas keegi suri või kuidas nad said asjast teada, osaliselt kaotus ise." lk 31

"Laste eest ei tasu asju salata. Nad tahavad teada tõde ja nad peavad seda teada saama, kuigi seda tuleks neile rääkida nende eale vastaval viisil. Haigusest ja surmast tuleb rääkida avameelselt, otsekoheselt ja tõepäraselt, unustades hämmeldust ja ängistust tekitavad kirjeldused" lk 64

"Kui me ei räägi lastega otsekoheselt ja avameelselt, peavad nad juhtunust kuulma teistelt inimestelt, see võib kahjustada lapsevanema/täiskasvanu ja lapse vahelist usaldust." lk 64

"Pelgast avameelsusest ja otsekohesusest ei piisa, kõigest tuleb teatada ühekorraga. Kui lapsele jäetakse rääkimata tähtsatest tõsiasjadest, on oht, et nad saavad ootamatult toimunust kuulda ning peavad pettuma. Vanemad peavad muidugi vahel kaaluma, enne kui nad lastega räägivad, kuid viivitamisel võib olla halbu tagajärgi." Lk 64-65