Uuring. Politsei enesetappude ennetamise pikkajalise programmi mõju

 Uuring: Long-Term Effects of a Comprehensive Police Suicide Prevention Program

Kuigi politseiamtnikke vaimset tervist kontrollitakse, seotakse neid suurema enesetapuriskiga kui võrreldavad elanikkonnarühmad.

Kõrgemat enesetapu määra seletatakse sellega, et avaliku turvalisuse töötajatel on suurem stress tööl ning juurdepääs enesetapuvahenditele. Politseil tulirelvadele ja meedikutel surmavatele ravimitele. 

Programm "Together for Life" koosneb neljast osast:

1. Kõik politseinikud said poolepäevase koolituse, mille viisid läbi politsei töökeskkonda tundvad psühholoogid. Koolitus keskendus enesetappude müütidele ja tegelikkusele, selgitati olemasolevaid ressursse kohta ja rõhutati kõigi politseitöötajate kollektiivset vastutust aidata teisi hätta sattunud inimesi.
2. Täispikk koolitus juhendajatele (seersantidele) ja ametiühingu esindajatele, rõhutades, kuidas tuvastada ohus olevat inimest ja kuidas küsida enesetapukavatsuste kohta. Samuti arutati politseiosakonna poliitikat ametnikult teenistusrelva eemaldamist, kui on enesetapu oht.
3. Abitelefon, mille teenistuses on vabatahtlikud politseitöötajad ning kes teavitab helistajaid enesetappude ennetamise tegevusest, mis on välja töötatud politseiosakonna psühholoogiateenistuse poolt.

Pärast programmi 12-aastast järelkontrolli ja hindamist laiendati tegevusi ja muudeti nende sisu, et vastata programmi arengu soovitustele. Seekord viisid koolituse läbi nii politseipsühholoog kui ka politseinik, et anda asjatundlikku teavet ja ametniku isiklikke kogemusi. See hõlmas politseiametniku kogemuse jagamist, et luua avatum keskkond isiklikest probleemidest rääkimiseks ja pakkuda vastupanuvõime mudelit, sealhulgas reaalses elus demonstreerida, kuidas oma probleeme teistele väljendada. Hindamislehtedel olnud positiivsed kommentaarid näitasid,  et seda tegevust hinnati kõrgelt. Kolm ülejäänud põhikomponenti: järelvalvetöötajate ja ametiühingu esindajate koolitus, politsei infotelefon ning reklaamikampaania, jätkusid. Seda täiendati uue visuaalse esitluse ja ajakohase sisuga. Programmi lisati uus komponent: kaaskolleegide "väravavahtide" (gatekeepers) koolitus. Politseiamentikud, kes 

Uus programm lisas uue komponendi: eakaaslaste "väravavahtide" koolitus, politseiametnikud, kes läbisid "väravavahi" koolitusprogrammi, mis oli inspireeritud Quebeci Gatekeepers koolitusprogrammist, kuid kohandatud politseitöö keskkonnaga. Selle programmi ülesanne oli aidata politseiametnikel tuvastada ohus olevad töökaaslased ja suunata nad võimalike abiallikate poole.

Uuring. Võimalikud traumaatilised sündmused avalikku turvalisust tagava personali hulgas Kanadas

 Uuring: Exposures To Potentialy Traumatic Events Among Public Safety Personnel in Canada.

Üha rohkem tõendeid viitab sellele, et paljudel esmareageerijatel ja teistel Kanada avaliku julgeoleku töötajatel võib olla vaimse tervise häireid.  Eeldatavasti võivad need raskused olla osaks avaliku turvalisuse valkonnas töötamisega, mis suurendab kokkupuuteid potentsiaalselt traumaatiliste sündmustega.

Sündmust peetakse potentsiaalselt traumeerivaks, kui on otsesene või kaudne kogemus surma võis urmaohuga, raske vigastuse või seksuaalse vägivallaga. PTSD (post traumaatiline stressihäire) on üks võimalikke tagajärgi. Erinevad uuringud näitavad, et ainult 5-10% elanikkonnast kujuneb trauma tagajärjel PTSD.

Kriitilised vahejuhtumid on olukorrad, mis põhjustavad avaliku julgeoleku personalile "ebatavaliselt tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mis võib häirida nende võimet toimida kas sündmuskohal või hiljem. 

Potentsiaalselt traumaatilised sündmused ja kriitilised juhtumid hõlmasid kokkupuudet tavaliselt ühte või mitut järgmistest kategooriatest:

• raske vigastus iseendale või töökaaslasele
• raskete ohvritega vahejuhtumeid, abi osutamine rängalt vigastatud inimestele
• haavatavad ohvrid
• enda kerge vigastamine; surm
• sureva inimesega kokkupuude

Antud uuringu eesmärgid:

• Paremini mõista võimalike traumaatiliste sündmuste sagedust, millega Kanada erinevad avaliku julgeoleku töötajad kokku puutuvad.
• Paremini mõista, milliseid potentsiaalselt traumaatilisi sündmusi peetakse kõige tõenäolisemalt halvimateks ja seetõttu võimalikeks kriitilisteks juhtumiteks.
• Hinnata erinevusi avaliku ohutuse töötajate kategooriates.
• Hinnata seoseid avaliku julgeoleku personalikategooriates võimalike traumaatiliste sündmuste ja erinevate psüühikahäirete positiivse sõeluuringu vahel.
• Hinnata elanikkonnast tulenevaid osasid, mis on seotud avaliku julgeoleku personali erinevate võimalike traumaatiliste sündmustega.

Kõige sagedamini teatatud võimalikud traumaatilised sündmuste tüübid:

• ootamatu vägivaldne surm (93,3%)
• raske transpordi (liiklus)õnnetus (93,2%)
• füüsiline rünnak (90,6%)
• tulekahju või plahvatus (86,0%)
• rünne relvaga (83,9%)
• tõsine õnnetus tööl, kodus või meelelahutuslikul tegevusel (81,6%)

Samuti esines mitmeid statistiliselt olulisi erinevusi ametite vahel. Näiteks päästjad (firefighters) puutusid rohkem kokku eluohtlike loodus katastroofidega, kodus või tööl toimunud tõsiste õnnetustega, suurema inimkannatusega, mürgiste ainetega aga vähem füüsilise ründega, või soovimatu seksuaalse ahistamisega.

Uuringu tulemused toetavad ühe kasvavaid tõendeid selle kohta, et traumaatiline kokkupuude võib olla seotud mitmete psüühikahäiretega, sealhulgas PTSD-ga, aga ka depressiooni, kasvava ärevushäire, paanikahäire ja sotsiaalärevushäirega. 

a.

Raamatuke noorukite kriisist

"Viha ja ükskõiksus on sageli maskiks mõnele teisele tundele, mis tegelikult mõjutab nii mõtteid kui käitumist. Peidetud häirivat tunnet leidmata ei saa ka ükskõiksust ja viha ohjata." (Tiina Naarits-Linn)

Kriisid jagunevad arengu- ja traumaatilisteks. Arengukriisid on seotud meie kasvamisega. Samas traumaatilised kriisid võivad igal eluhetkel tekkida. Alates lemmiklooma surmast kuni lähedase kaotuseni. See, mis ühele inimesele on tühiasi võib tähendada teisele elu halvavat tragöödiat. Tal lihtsalt puuduvad teadmised ja oskused, kuidas uues, tekkinud olukorras toime tulla. Samuti võivad tal olla varasemad traumad, mis on jäänud tähelepanuta. 

Tiina Naarits-Linna poolt väikeses raamatukeses "7x10 mõtet täiskasvanule nooruki emotsionaalse trauma korral" kirjutatu kehtib ka täiskasvanute puhul. Pisike, praktiline ja vajalik. Ideaalis võiks see raamatuke olla igas kodus, koolis ja töökohal riiulis. 

Esimesena soovitab autor otsida tunnetesse peidetud infot. Lihtsalt ning lühidalt lahti kirjutatud, millised tunded võivad tekkida ning mis võib nende taga olla. Teiseks mõista põhjuseid, mis võivad olla ootamatu käitumismuutuse taga. Me peame oskama arvestada, et meile sobivad lahendused, ei pruugi traumaatilise sündmuse läbi elanud inimesele vastuvõetavad. Nende peale sundimine võib süvendada kriisi. Loomulikult elu ja turvalisust olukordades tuleb otsustavalt tegutseda. Kõigi teiste juhtude puhul tuleb võtta aega, olla olemas, arvestada kannatanu vajadustega ning olla kannatlik.