Lõputöö. Stressi ja posttraumaatilise stressihäire ennetus ja pakutav abi politseiametnikele

 "Antud lõputöö uudsus seisneb selles, et seni pole uuritud posttraumaatilist stressihäiret, mis tekib stressist, ega võimalusi politseiametnikele sellega seotud probleemidega toime tulekuks. Samuti ei ole tehtud ettepanekuid, milliseid võimalusi võiks politseiametnikele pakkuda stressi ennetamiseks ning juba tekkinud probleemide leevendamiseks. Töö aktuaalsus seisneb selles, et posttraumaatiline stressihäire, kui inimese elu ja töövõimet pärssiv häire, ei puuduta mitte vaid inimest ennast vaid ka tema tööandjat ja kolleege. Seega on tähtis posttraumaatilise stressihäire olemuslikkust ja tugiteenuste vajalikkust mõista ka tööandjatel." Sandra Koguja

Sandra Koguja lõputöö "Stressi ja posttraumaatilise stressihäire ennetus ja pakutav abi politseiametnikele" käsitleb teemat, mis igapäevaselt jääb tavalisele ametnikule kaugeks. Antud töös selgitab autor põhjalikult lahti erinevad mõisted, tutvustab erinevate riikide tugiteenuseid politseiametnikele ja 

Soomes on palju kohalikke kriisigruppe, mis pakuvad tuge vahetult peale sündmust, akuutses kriisis ja on suunatud igapäevaelu traumaatilistele sündmustele. Autor kirjutab: "Soome kogemused on näidanud, et kui ametnik jääb oma emotsioonidega üksi, on väga suur risk, et ametnik kannatab tõsiste probleemide all ja satub stressi."  Töös käsitletakse veel Rootsi, Austraalia, USA tugiteenuseid.

Uurimustöös keskendus Sandra Koguja järgmistele küsimustele:

1.  Missuguseid võimalusi pakkuda stressi ja posttraumaatilise stressihäire ennetamiseks ja nendega seotud probleemide leevendamiseks?
2. Kuidas hindavad eksperdid abi pakkumise vajalikkust? 
3. Milliseid tugiteenuseid kasutatakse teistes riikides?

Küsitletavate valim: moodustasid psühholoogid kes on seotud posttraumaatilise stressihäirega, psühholoogid kes on seotud politseiametnikega, kaitseväe psühholoogid ning politsei kaplanid. Lisaks saadeti küsimustik Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku mittepsühhootiliste kriiside osakonna juhatajale, kes edastas küsitluse psühholoogidele.

"Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada ekspertide arvamus tugiteenuste vajalikkuse kohta Eesti Politseis- ja Piirivalveameti süsteemis, et selle põhjal töötada välja ettepanekud tugiteenusete loomiseks Eestis."

Sandra Koguja töö lõpeb konkreetsete ettepanekutega, mida võiks autori arvates rakendada politsei süsteemis. 

Raamat. Kriisisekkumine koolisuhetes

 "Vaja on arvestada enese emotsioonidega ja asjaoluga, et abivajaja küsimuste muutumine või sama küsimine on tavaline. Küsimused on erinevad sõltuvalt sellest, kui raske juhtum on toimunud vahetult või on esmased emotsioonid saadud välja elada. Akuutses faasis on küll küsimusi palju, kuid olulisem vastustes on teadmine, et keegi neid küsimusi kuulab." Tiina Naarits-Linn

Raamat "Kriisisekkumine koolisuhetes" on pisike, praktiline ja tõhus. Kuigi autor on keskendunud õpilastele, siis saab antud teadmisi rakendada ka igal pool mujal. Autor kirjeldab lahti, mis kriisid meid võivad tabada, kuidas me reageerida võime ning millega abistajad/lähedased arvestama peavad.

Mõned katkendid raamatust:

• Küsimine on kriisisituatsiooni kogenud inimesele vajalik ja seda ei pidurdata esimese vestluse käigus. 
• Kriisid on inimese elu paratamatu osa ja arengust tulenevaid kriisietappe läbivad kõik inimesed, kuid eri intentsiivsusega. Traumaatilisi kriise kogevad inimesed eky jooksul aga vägagi erineval hulgal ja ulatuses. 
• PTSD-d võib kogeda nii traumaatilise sündmuse ohver kui põhjustaja, aga ka abistaja.
• Traumat kogenud inimese teravad lausungid on vaja ümber tõlkida, mitte nende peale solvuda. Nii võib tähendada "Ma vihkan sind", et on soov öelda "Mul on meeletult valus, ma ei suuda suhelda ja ei tea, mida teha, kuid soovin, et sa ei jätaks mind maha ja püükasid mind taluda!"
• Kui eluväärtused on aga traumaolukorra järel muutunud, siis vanal moel suhtlemine ärritab, inimene on väga tundlik nii oma endiste väärtuste alavääristamise suhtes kui ka uute väärtuste mittemõistmine suhtes. Traumat kogenud inimene sageli ei oska või ei suuda muutusi ja ärrituse tegelikke põhjusi ise sõnastada.

Raamat. Hingepilk

 "Poolikult lahendatud kriisid võivad aga moodustada inimhingesse raske pärandi mis kannavad veel aastate pärast oma kibedaid vilju." Tõnu Lehtsaar

Tõnu Lehtsaar on suhtlemispsühholoog ja koolitaja, kellelt on ilmunud raamat "Hingepilk" Kuigi raamat on kirjutatud kriisiolukordadest ja pastoraalpsühholoogiast, on selles palju kasulikku infot ka nendele, kes pole kristlased või usuvad mõnda teist religiooni.  Raamatu alguses tutvustab autor lähteseisukohti, pastoraalpsühholoogiat ning kriise üldisemalt. 

Teises peatükis on mitmed teemad, millega enamik esmareageerijaid tihti kokkupuudet omab. Näiteks "probleemsed isikud ja nendega suhtlemine" või "ületöötamine ja läbipõlemissündroom. Probleemsed isikud võivad olla kollektiivi osaks. Hüsteerilised isiksuse tüübid, kes püüavad suruda kõigi vahenditega teistele oma tahet peale, panna teisi endaga arvestama. See põhjustab arvukalt konflikte. Kahtlustav isikutüüp arvab, et nad peavad kõike teadma ja kontrollima. See loob konflikte, sest kellegile ei meeldi, et nende järel luuratakse. "Loomulikult on kahtlustaja ise veendunud, et ta on õige ürituse eest väljas," kirjutab autor.

Läbipõlemissündroomi osas kirjeldab Tõnu Lehtsaar selle tunnuseid. Füüsilised tunnusena on unehäired. Magad küll aga uni on halb ja ei puhka välja. Lisaks pidev väsimuse tunne. Läbipõlemissündroomil on veel intellektuaalsed, emotsionaalsed, sotsiaalsed ja usulised tunnused. Sotsiaalselt inimene suhted jahenevad seniste sõpradega. Selline isik arvab, et kõik teised on selles süüdi.

Raamatu suureks plussiks on see, et autor pöörab palju tähelepanu teaduslikule lähenemisele, ent on kõik lihtsalt lahti kirjutanud. Lõpus on ka mõisted ja kirjanduse loetelu. 

Mõned katkendid raamatust "Hingepilk"

• Inimene, kes pole iseennast leidnud ega tea, kes ta on ning mida ta elult tahab, ei saa aidata ligemest eneseleidmise teel. Pigem võib aitaja sellises olukorras ise abi vajada. Ja võib juhtuda, et teise hingeprobleeme lahendades lahendab aitaja tegelikult oma probleeme aidatava hinges. 
• Mida lähedasemad on olnud suhted, seda suurem on nende purunemisel tekkiv kriis.
• Teiste inimeste tundeid pole võimalik tunda. Saame küll kaasa tunda, elada sisse teise inimese maailma ja hingeellu, püüda mõista elusündmusi teise inimese vaatekohast, kuid ikkagi on minul minu ja sinul sinu tunded. 
• Iga inimene vajab vahel aega iseendaga üksinda olemiseks. Teistest eraldumine, suhtlemise vältimine, üksinduse ja üksilduse taotlemine on loomulikud vajadused, mille eiramine toob pingeid hinge ja suhetesse.

Raamat. Lapse lein

 Raamat: Atle Dyregov "Lapse lein"

Atle Dyregov on Norra psühholoog. Ta on Bergeni kriisipsühholoogia keskuse asutaja ja endine direktor. Alates 2017. aastast kuulub keskus Norra Bergeni ülikooli psühholoogia teaduskonna alla. Dyregrov on nüüd seal professor. Dyregrov on paljude väljaannete, ajakirjaartiklite ja rohkem kui 15 raamatu autor. Ta on läbi viinud uuringuid erinevatel teemadel, mis on seotud kaotuste, traumade ja katastroofidega. Ta on üks Euroopa Traumaatilise Stressiuuringute Ühingu ( European Society for Traumatic Stress Studies) ja Laste ja Sõja Sihtasutuse (Children and War Foundation) asutajaliikmeid.

Surm kuulub paratamatult meie ellu. Ka lapsed puutuvad sellega kokku. Täiskasvanutel on keeruline ülesanne märgata leinas last ning olla vajadusel tema jaoks olemas. Atle Dyregov on oma raamatus "Lapse lein" kirjeldanud laste erinevaid reaktsioon lähedase või sõbra kaotusele. Autor toob välja, et reaktsioonide ja tunnete tugevus on erinev kui on tegu vanemaga, õe või venna või lihtsalt sõbrale. Lapsed vajavad tõest infot, sest muidu nad otsivad ise killukeste haaval kokku ning teevad oma järeldused, mis võivad viia erinevate psühholoogiliste ja käitumisprobleemideni. 

Raamatus on lahti seletatud, kuidas reageerivad erinevas vanuses lapsed kui lähedane inimene sureb. Samuti, kuidas need ilmsiks tulevad või mida peaks jälgima. 

Katkendid raamatust:

"Kui surm on olnud ette teada, sõltuvad laste reageeringud loomulikult sellest informatsioonist, mida neile on haiguse edenedes antud. Vaimne ettevalmistus ja hüvastijätmine aitavad lastel leinamisportessi läbi viia. Vapustus on suurem, kui surmast ei ole ette hoiatatud. Kuid vaimsest ettevalmistusest hoolimata kutsub iga surmajuhtum lastel esile vahetuid leinareageeringuid." lk 17

"Tavalisemad leinavate laste reageeringud on: ängistus, elavad mälestused, unehäired, masendus ja igatsus, süümepiinad, enesesüüdistused ja häbi, raskused koolitöös, füüsilised vaevused." lk 18

"Ootamatu surma puhul mõjutab laste reageeringuid osaliselt see, kuidas keegi suri või kuidas nad said asjast teada, osaliselt kaotus ise." lk 31

"Laste eest ei tasu asju salata. Nad tahavad teada tõde ja nad peavad seda teada saama, kuigi seda tuleks neile rääkida nende eale vastaval viisil. Haigusest ja surmast tuleb rääkida avameelselt, otsekoheselt ja tõepäraselt, unustades hämmeldust ja ängistust tekitavad kirjeldused" lk 64

"Kui me ei räägi lastega otsekoheselt ja avameelselt, peavad nad juhtunust kuulma teistelt inimestelt, see võib kahjustada lapsevanema/täiskasvanu ja lapse vahelist usaldust." lk 64

"Pelgast avameelsusest ja otsekohesusest ei piisa, kõigest tuleb teatada ühekorraga. Kui lapsele jäetakse rääkimata tähtsatest tõsiasjadest, on oht, et nad saavad ootamatult toimunust kuulda ning peavad pettuma. Vanemad peavad muidugi vahel kaaluma, enne kui nad lastega räägivad, kuid viivitamisel võib olla halbu tagajärgi." Lk 64-65