Lõputöö. Päästeteenistuja isikuomaduste hindamine Lõuna Päästekeskuse näitel.

"Enamus täiskasvanud inimestest suudab teatud määral psühholoogiliselt kohaneda, kasutades erinevaid toimetulekuviise. Kuidas inimene on kohanenud, saab määratleda üksnes konkreetset tausta ja kriteeriume arvestades – asjaolu, mis muudab üldportree „paremini või halvemini kohanenud inimesest“ kas lausa vääraks või väheinformatiivseks. Kuid eksisteerib vähemalt üks õigustus, miks võib rääkida kohanemisvõimelisematest inimestest: sõltumata kriteeriumist on psühholoogilisel kohanemisel piirid, mis on määratud isiksuseomaduste poolt." Kaspar Tannenberg

Kaspar Tannenbergi lõputöö "Päästeteenistuja isikuomaduste hindamine Lõuna Päästekeskuse näitel" on hea lugemine kõigile, kes tahavad lihtsat ülevaadet isikusteomadustest ning esmareageerijate tööga kaasnevatest erinevatest psühholoogilistest seisunditest. 

Töös keskendutakse järgmistele uurimisküsimustele:

• millised isikuomadused on päästeteenistujale olulised;
• millised psüühilised seisundid võivad päästeteenistujal tekkida;
• kas isikuseomadused mõjutavad päästeteenistuja töölt lahkumist.

Mõned katkendid antud tööst: 

• Emotsionaalselt ebastabiilsed isikud tõenäoliselt ei suuda hakkama saada pingelistes olukordades. Isiksuseomadused mõjutavad inimeste elus ettetulevate probleemide laadi ja esinemise määra, olukordade ja toimetulekuvõimaluste hindamist, toimetulekuviiside valikut ja tõhusust. 

• Isikuomaduste hindamise põhjuseid saab seostada võimalike psühholoogiliste seisunditega. Psühholoogilised seisundid mõjutavad inimesi erinevalt. 
• Stressireaktsioonid võivad ilmneda inimese organismis kolmel tasandil (Wieczorek , et al., 2007, lk 82):  

                  emotsionaalne/kognitiivne: näiteks: raev, hirm, tajuvälja kitsenemine, mõtlemise                                       seiskumine,   

                  kontsentratsioonivõime alanemine...
                  vegetatiivne: näiteks: higi eritumine, iiveldustunne, surve maos, südamepekslemine...

               

                        muskulaarne: näiteks: värisemine, krambid, lõõgastumine... 

• Stressor on tegur, mis kutsub esile pingeseisundi ning  selle toimel kujuneb psüühikas tajumise, mõtlemise ja emotsioonide integreeritud kompleks, mis omandab dominandi väärtuse, pärssides muud psüühilist tegevust ja ühtlasi esile kutsudes vegetatiivsete funktsioonide häireid. 
• Sündmuse traumaatiline mõju sõltub inimese hinnangust toimunule, isiksuse omadustest, tervisest, elukogemustest, sotsiaalsest toetusest ja eripärast. Umbes 86 protsendi inimestel, kes kogevad traumaatilist sündmust ilmneb järgneva 24 tunni jooksul teatud füüsilised, emotsionaalsed ja kognitiivsed reaktsioonid. Kui inimene ei tööta läbi neid reaktsioone, siis umbes 22 protsendil püsivad need veel 6-12 kuudhiljem. 4 protsendil inimestest tekib traumajärgse stressihäire väljakujunemise risk. (Päästeamet, 2013)
• Üks võimalik sümptom võib olla „elupäästja süütunne“ ehk enda süüdistamine toimunud sündmusest. Esineda võib ärrituvust,  umbusaldust, võõrandumis- ja üksindustunnet, lootusetust, enesetapumõtteid ja füüsilist valu. Sageli kuritarvitatakse alkoholi ja narkootikume. 
• Võimalikud depressiooni sümptomid on keskendumisraskused, väsimus ja energia puudus, süü-, väärtusetuse-  ja abitusetunne, lootusetus või pessimism, unetus, ärrituvus ja rahutus, söömishäired, püsiv kurbustunne, suitsiidne mõtlemine või enesetapukatse. Suitsiidsele depressioonile viitavad rahulikuks muutumine või positiivse emotsiooni näitlemine, pidev rääkimine või mõtlemine surmast, ohtlikest tegevustest osavõtmine, sage helistamine teistele inimestele või nende külastamine. (Depression Health Center, 2016)
• Võitluslikkus ja kärsitus võivad viidata suuremale stressi tekkimise võimalusele, sest sageli ei suudeta täita endale seatud eesmärke, sest ollakse orienteeritud saavutustele. Mida enesekriitilisem on inimene, seda tõenäolisem see on. Samas võib ambitsioonikas ja võistlev isik olla ilma suurema stressita, kui ta oskab ebaõnnestumistega toime tulla. 
• Stressiga toimetulekut võivad soodustada leplikkus (puudub harjumus viriseda) ja kohusetundlikkus (sisemine vajadus negatiivseid ülesanded korralikult täita)
• Positiivsuse kohanemisel on piirid, mis on määratud isiksuseomaduste poolt. Ennekõike on ta emotsionaalselt stabiilne, meelekindel, ekstravertne, avatud, sotsiaalne ja optimistlik.
• Läbipõlemine on tõenäolisem, kui töö ja seda tegeva inimese vahel on suur ebakõla: suur töökoormus, vähene või olematu tunnustus, õigluse puudumine. 

Lõputöö. Tööstress Põhja-Eesti Päästekeskuse komandodes

 "Siiamaani pole teadlased jõudnud ühtsele arvamusele, millised tööstressorid tekitavad hädaolukordadega kokku puutuvatele töötajatele rohkem stressi, kas ekstreemsest intsidendist saadud psühholoogiline trauma või igapäevaselt kogetavad organisatsioonilised stressorid" Irina Sinijärv

Irina Sinijärve kirjutab oma lõputöös "Tööstress Põhja-Eesti Päästekeskuste komandodes": "Otsus uurida just päästeteenistujate tööstressi tekkis sellest, et päästeteenistujate töö on seotud lisaks igapäevastele tööstressoritele ka kriitilistest intsidentidest tuleneva trauma ohuga, seega võib järeldada, et tulekustutus- ja päästetöid teostavad elukutsed on üle keskmise stressirohked."

"Lõputöö põhieesmärgiks on välja selgitada, kas päästeteenistujatel esineb tööstressi ning kuidas mõjutab see päästate tervist. Sellest lähtuvalt on alaeesmärkideks välja selgitada kõige sagedamini pingeid tekitavad tööstressi faktorid ning teenistujate omapoolsed ettepanekud tööstressi vähendamiseks. Lisaks on lõputöö eesmärgiks välja selgitada moodused, kuidas päästeteenistujad maandavad tööst tulenevaid pingeid, et anda organisatsioonile teavet, milliseid toimetulekumeetodeid võiks Põhja-Eesti Päästekeskus edaspidi oma teenistujatele pakkuda."

Mõned katkendid antud tööst:

• Keerukust lisab olukorrale ka asjaolu, et päästeteenistujad on pideva avalikkuse tähelepanu all ning ebaõnnestunud päästeoperatsioonile võib järgneda kohtulik uurimine, mis tekitab samuti emotsionaalset traumat. Sageli tekitab kriitilise intsidendi järgne asjaolude kohtulik uurimine suuremat traumat kui toimunud õnnetusjuhtum ise.
• Seega on stressi toime kas lühiajaline, mis on esile kutsutud ühekordsest sündmusest ning möödub kiiresti või krooniline, mis on põhjustatud kestvast pingest, mida kogeme stressitekitavate intsidentide või jätkuvalt käimasolevate situatsioonide tõttu. Viimane on organismile kõige ohtlikum tuues esile erinevaid stressisümptomeid. Üks levinumaid kroonilise stressi põhjustajaid on keerukas töökeskkond.
• Kui indiviidile on tema roll ebaselge või vastuoluline, võib see viia depressiivse meeleseisundini, madala enesehinnangu, eluga rahulolematuse, motivatsiooni languse ning kuni töölt lahkumiseni. Rolli ebaselguse tõttu ei oska töötaja hinnata oma sobimist ning väärtust organisatsioonis ning on ebakindel talle makstava töötasu suhtes, ükskõik kui hästi ta ka ei ole oma tööd sooritanud. Sageli on rolli ebakindlus seotud uuenduste ja muudatustega organisatsioonis.
• Hädaolukordadel on inimeste tervis erakorra meditsiini töötajate kätes – tavaliselt erakorra meditsiini tehnikute e parameedikute ja päästetöötajate kätes. Vaatamata ametiala igapäevasusele on avalikkusel vähe teadmisi, kui suur on ohtude hulk, mis antud elukutsega kaasas käivad. Nendeks ohtudeks võivad olla autoavariid, tulekahjud, mõrvad, enesetapud, nakkavate tõvede levik, ekstreemsed temperatuurid, rünnakud, kehalised vigastused, hädaohtlike materjalide levik ning unepuudus. Lisaks on inimesi hädaolukorras aitavad elukutsed ainukesed, militaarsete elukutsete kõrval, mis eeldavad olukorrale reageerimist ka n-ö une pealt.
• Oluliseks stressoriks on päästetöötajate pidev valmisolek hädaolukorrale reageerimiseks, eeldades ööpäevaringseid töövahetusi ning valveloleku aega, mis võib endaga kaasa tuua tüdimust, kui pikema aja jooksul ei esine ühtegi väljakutset.
• Kriitiliste intsidentide stress (Critical Incident Stress) tekib, kui hädaolukorral päästetöid teostanud töötaja kogeb tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mille tagajärjel saab häirituks töötaja töövõime õnnetusjuhtumi ajal või pärast seda. Sageli on erakorralise meditsiini tehnikud ja päästetöötajad kaitsetud ametiga kaasnevate asjaolude suhtes, mis ületavad normaalse toimetuleku mehhanismi. Kriitiliste intsidentide kogemuste hulka kuuluvad hukkunute kehade ja deformeerunud jäänuste käsitsemine; ohvrite tõsised vigastused ning surm; ohvrite perekonnaliikmetega suhtlemine ning ekstreemselt emotsionaalsed olukorrad nagu laste vigastused või surm.
• Õnnetusjuhtumi korral aitavad tegutseda järgmised toimingud: 1) selged korraldused; 2) selgelt defineeritud tööülesanded; 3) tähelepanu töötajate füüsilistele vajadustele; 4) meeskonnatöö ja 5) piisav tunnustus. Lisaks ei tohiks päästetöötaja astuda ohvriga inimlikesse suhetesse, vaid peaks jääma anonüümseks, tagatud peaksid olema ka füüsiline barjäär nagu vormiriietus.
• Sekkumine, mille hoolde abistajad end suuremas osas vabatahtlikult jätta soovivad on Psychological First Aid (PFA) tõlkes „esmane psühholoogiline abi“. PFA ei pane ohvritele diagnoosi, vaid püüab luua kannatanutega usaldusliku kontakti, et tagada nende põhivajadused nagu toit, kaitse ning ühendus lähedastega. Lisaks võimaldab PFA individuaalseid ning grupilisi toimetuleku meetodeid, et normaliseerida sellega kannatanute emotsionaalset seisundit.
• Päästeametis eelnevalt aset leidnud muudatused on päästeteenistujates tekitanud vastumeelt ja ebakõla. Asutusel ei ole alati võimalik langetada populaarseid otsuseid, eriti kui tegemist on avalik-õigusliku organisatsiooniga, mis peab tegutsema seadustest tulenevalt. Seega peaks asutus mistahes muudatuste eel läbi viima oma alluvate hulgas selgitustööd, miks mingit otsust tahetakse vastu võtta ja mis sellega kaasneb. 
• Lisaks töö iseloomust ning kriitilistest intsidentidest tulenevatele stressoritele kätkeb päästeteenistujate töö endas ka igapäevaseid organisatsioonilisi stressoreid nagu ebapiisav töötasu, mittetoetav administratsioon, toetuse puudumine või konfliktsed olukorrad kolleegidega jms. Seega võib päästeteenistujate tööd pidada kahekordse riskiallikaga ametialaks.
• Uuringu tulemustest selgus, et enamik päästeteenistujaid pöördub probleemide korral sõprade, lähedaste ning kolleegide poole. Professionaali poole pöördujate osakaal on minimaalne, seega leiab autor, et igas komandos võiks olla kolleegide hulgas üks tugiisik, kelle poole pöörduda töömurede tekkimisel. Neil isikutel peaks olema kolleegide poolne heakskiit ja nõustajale vajalikud isikuomadused (ärakuulamisoskus, analüüsivõime, usaldusväärsus). Tugiisiku välja valimiseks võiks korraldada anonüümsed valimised ning tugiisikuks saanud inimene peaks läbima vajalikud psühholoogia- ja nõustamisalased koolitused. Tugiisikuga saaksid töötajad kontakti võtta nii telefoni teel kui ka kokku leppides personaalseid kohtumisi.

Ajakiri. Crisis, Stress, and Human Resilience.

Ajakiri Crisis, Stress, and Human Resilience: An International Journal veebiväljanne koondab erinevaid artikleid ning materjale, mis hetkel on vaba juurde pääsuga. Seal on uuringute tutvustused, juhtumite analüüsid aga ka esseed üleval. Eelkõige on see veebiajakiri suunatud esmareageerijatele. Ajakirja eesmärk on avaldada tipptasemel artikleid, mis sisaldavad viimaseid uuringuid, praktikaid aga ka programmide tutvustusi. Teemad mida käsitletakse on inimese vastupanuvõime, psühholoogiline kriis, kriisisekkumine, katastroofid ja katastroofidele reageerimine, kriitiliste vahejuhtumite stressijuhtimine, psühholoogiline esmaabi, traumajärgne stress, avalik turvalisus ja esmareageerijate stress, tööstress, vägivald, sõjaga seotud vaimse tervise teemad jne...

Juhtumite analüüsi ühes loos (Crafting A Conceptional Framework for Compassion Fatigue) räägitakse kaastunde väsimusest tervishoiu töötajate hulgas.

Uuringus "Experienced Causes of Suicidal Intent: A Grounded Theory Analysis" keskendutakse enesetapuga seotud põhjustele ja kavatsustele. Mõned katkendid vabas tõlkes:

Enesetapp on kõige tõsisem vaimse tervise kriis ja enesetapu üritajate arv on tõusuteel. 

Surma põhjused ja elamise põhjused on tegurid, mida sageli enesetappude uurimisel vaadatakse. Need       on ka tegurid, mis võivad kiiresti muutuda iga inimese elus.  Näiteks pere või karjääri puudumine võib       näidata, et puudub põhjus edasi elamiseks ning see võib olla põhjus suremiseks. Mida rohkem on           põhjuseid elamiseks, seda vähem tõenäoline on enesetapukatse. 

Igaüks peab tundma kontrolli tunnet oma elus nende asjade üle, mis loevad. Muster, mis intervjuudes välja tuli oli, et jõuetus, kaotuse tundmine, väärkohtlemine, hooletusse jätmine, vaesus ja ebastabiilsus.

Me võime viia enesetapu riskitegurid miinimumi aga mitte keegi ei saa täielikult selle toimist reaalsuses kontrollida.