Raamat. Stressi teejuht

 "Organismi vastusreaktsioon ühele või teisele stressorile oleneb suuresti sellest, kuidas me situatsiooni raskust ning sellega toimetuleku võimalusi hindame. Ootamatu, ohtlik ja väljapääsmatuna näiv olukordab suurendab stressi." (Raamat "Stressi teejuht")

Raamat "Stressi teejuht" on 1997 aastal Eesti Tervisekasvatuse Keskuse poolt kirjastatud. Koostajad on lähenenud keerulistele teemadel lihtsalt. Seetõttu võib seda raamatut eneseabi kirjanduse hulgas raudvaraks pidada. 

Raamat on jagatud viieks oskas. Esimene käistleb stressi tekkepõhjuseid, teises osas on juttu sellest, kuidas vältida liigset stressi. Kolmas ja neljas osa on praktilised, mis annavad ülevaate erinevatest stressi leevendamise meetoditest, mille hulgast saab igaüks endale sobiva valida. Viienda osa on erinevad lisad: turvalisuse tagamine, psühholoogiline esmaabi kriisiolukorras ja erinevate nõustamiskeskuste nimekiri. Kuna raamatu välja andmisest on möödas palju aega, siis enamus kontakte sealt ei tööta või on ümber korraldatud ja paigutatud teiste asutuste alla. 

"Stressi teejuhi" esimeses osas on ülesanne (lk 10), mida on soovitav kõikidel aeg-ajalt teha. 

Ülesanne. Mõtle veidi oma elule mõned aastad tagasi. Nimeta kolm suuremat muutust, mis on sinu elus vahepealseil aastail toimunud.

Nüüd aga täpsusta, mil määral nende mõne aastaga on sinu jaoks muutunud argipäevaste elupingete ja murede iseloom.

Mis vallas on sul muresid ja elupingeid varasemast vähem, kus rohkem?

Kuna hetkel on tänu covid-19 kriisile ja epidemioloogilisele olukorrale Eesti ühiskonnas palju teadmatust ning muutuvaid asju, siis sellest raamatust võib leida lihtsaid, töötavaid ja kergesti kasutatavaid juhiseid oma ning lähedaste vaimse tervise hoidmiseks. Kõik soovitatud meetodid ja võtted on lihtsalt kätte saadavad. Näiteks harjutus tähendussõnade mõju muutmisest või iseendale punktimassaaži tegemisest. 

"Stressi teejuht" on ka hea kaaslane kui töös on teadmatust ning muutused, mille toimumist inimene ise ei saa mõjutada. 

Katkend raamatust (lk. 23)

Tööga rahulolematuse ja tööstressi tekkepõhjused:

• ülekoormatus - liiga palju tuleb teha liiga lühikese ajaga või väheste ressursside tingimustes
• töö ei vasta õpitud oskustele ja võimetele
• ametialaseks arenguks ja karjääri tegemiseks puuduvad võimalused
• töö käigus ei jagata soovitud määral tähelepanu ja tunnustust
• töö pole piisavalt iseseisev, liiga palju on kontrolli ja liiga vähe iseotsustamise õigust
• kelleltki pole loodetud toetust ja abi oodata
• ebaterve õhkkond (üksteist ei usaldata, punutakse intriige, valitseb kalk konkurents jne.)
• segased rolliootused - töötajatele pole selge, mida talt oodatakse ja nõutakse
• suur vastutus

Raamatu puhul tuleb arvestada, et mõningad meie igapäeva elu puudutavad asjad tunduvad olevat väga kaugel minevikus ning kõlada paljudele lausa ebareaalselt. Näiteks see, et kodus puudub dušš või vann. 

Lõputöö. Tapmine, millele järgneb subjekti suitsiid Eesti näitel

"Meessoost partneri depressioon süveneb tihti siis, kui lähisuhe puruneb ning naine plaanib lahkuda. Kõige rohkem emotsioone vallandub sellel hetkel, kui naispartner lubab jäädavalt lahkuda või kui ta mainib, et tal on juba selleks loodud uus suhe. Sellisel juhul võibki viimane tüli, mis hõlmab endas tõsist verbaalset ja füüsilist vägivalda ning on võimendatud alkoholi tarvitamisest lõppeda tapmisega, millele järgneb enesetapp." Henrik Hansman

Henrik Hansmani lõputöö "Tapmine, millele järgneb subjekti suitsiid Eesti näitel" uurib millistel asjaoludel toimub tapmine, millele järgneb enesetapp. Ta keskendub neljale täpsustavale uurimisküsimusele:

1. Kui tihti esineb Eestis tapmisi, millele järgneb enesetapp?
2. Mis pühjustel toimub tapmine ning seejärel enesetapp?
3. Milline on selliste inimeste taust ja ohumärgid?
4. Kas seda sündmust on võimalik ennetada?

Lõputöö esimene osa on teoreetiline ja annab ülevaate erinevatest tapmistest ning maailmas tehtud uuringutest. Näiteks intiimsuhtes kaaslase tapmine. Samuti kajastab ta põhjalikult lapsetapmist. 

Kolm kakendit antud lõputööst:

• Teooria kohaselt tapavad vägivaldsed emad oma lapse tulenevalt lapse käitumisest ja see tapmine on impulsiivne, kuid kätemaksuhimulised naised peegeldavad viha oma partneri vastu lapsele. Vaimsete häiretega emad tapavad oma lapse depressiooni või psühhootilise häire tulemusena. Soovimatud lapsed surevad ema poolt hooletusse jätmise või otsese rünnaku tulemusena. Halastustapmine esineb juhtudel, kui laps tõesti piinleb ning sellistel juhtudel ei ilmne, et lapse ema saab sellest mingit muud kasu.
• Isasid, kes tapavad oma lapse ning teevad seejärel enesetapu, iseloomustavad vanem iga, rohkem kui ühe lapse tapmine, lahutusprotsess ning depressiivsed häired. Need omadused esinesid pigem nendes isades, kes tegid enesetapu, kui nendes, kes enesetappu ei teinud. Filitsiidi toime pannud vanemaid, kellel ei olnud enese vastu suunatud käitumist, iseloomustas lapse väärkohtlemine enne lapse tapmist. Suitsiidseid mehi iseloomustavad järgmised omadused: vanema-ealisus, ähvardavad enesetappu teha, ähvardavad oma elukaaslast tappa, depressiivsed, tapavad suure tõenäosesega mitu inimest, ajendatud elukaaslase eemaletõukavast käitumisest
• Familitsiidi toime pannud isikud jagatakse kaheks kategooriaks. Esimene kategooria on vahendatud enesetapp (suicide-by-proxy) ja teine kategooria on vahendatud tapmine (murder-by-proxy). Vahendatud enesetapp tähendab seda, et mees, kes tunneb ennast perekonna saatuse üle vastutavana, tapab oma pere ja võtab ka endalt elu. Mees tapab oma pere, et kaitsta oma naist ja lapsi tulevastest raskustest kas töö kaotamise või lahkumineku tõttu. Vahendatud tapmine tähendab seda, et ohvrid valitakse, sest neid peetakse sihtgrupiks, kelle vastu kättemaksuakti teostatakse. Sellise loogika järgi võib mees tappa oma lapsed, sest ta seob neid oma naisega, ehk soovides naisele millegi eest kätte maksta, tapab mees oma lapsed

Töö teine osa on empiiliriline uuring, milles kajastatakse Eestis laialt kõlapinda saanud 15 traagilist juhtumit, mis lõppesid tapja enesetapuga. Samuti tegi autor 5 ekspert intervjuud, mida töös analüüsib. 

Henrik Hansman teeb oma töö lõpus järelduse: "Erilist tähelepanu peaks pöörama ka jõustruktuuride isikutele, kui nad on seotud vägivaldsete juhtumitega. Jõustruktuuride inimesed riskigrupp, eriti relvadega seotud kuritegude puhul ja neid on aastate jooksul palju läbi käinud seoses selliste juhtumitega."

Lõputöö. Kaplaniteenus kriisiolukordades Kaitseliidu näitel

 Lõputöö. "Kaplaniteenus kriisiolukordades Kaitseliidu näitel"

"Käesolev magistritöö otsib vastust uurimisprobleemile: millised on kaplanite rakendamise võimalused Kaitseliidus kriisi ajal? Magistritöö eesmärk on selgitada välja kaplaniteenuse pakkumise vajadus, kaplanite ülesanded ja nende kaasamise erinevad viisid Kaitseliidus kriisi ajal." (Triin Kravets).

Triin Kravets käsitleb oma magistritöös "Kaplaniteenus kriisiolukordades Kaitseliidu näitel," viimasel ajal oluliseks muutunud vaimse tervise teemat. "COVID kriis tõi palju tugevamalt esile vajaduse hoolitseda rohkem ka vaimse tervise eest," kirjutab autor. "Siseturvalisuse arengukava järgi tuleb suurendada inimeste võimalust panustada turvalisuse tagamisse neile tuttavas valdkonnas...Kaitseliidu liikmeskond, sh vabatahtlikud kaplanid, on seotud otseselt riigi julgeoleku tagamise ülesannetega."

Antud töös uurib autor Kaitseliidu kaplanite ja kriisiolukordade käitumist "2020. aasta kevadel alanud COVID-19 epideemiast tingitud kriisi käsitletakse töös kui näidet ühest viimase aja ulatuslikumast kriisist, mis on mõjutanud kogu maailma, sh Eestit."

Uurimistöös keskendub Triin Kravets järgmistele küsimustele: 

1. Milline on hingehoiu teenuse vajadus Kaitseliidus kriisi ajal?
2. Milline on kaitseliitlaste ootus kaplaniteenusele?
3. Millist kaplaniteenust vajasid Kaitseliidu liikmed COVID kriisi ajal?
4. Milline on kaplani roll ning võimekus kriisi ajal Kaitseliidus kaplaniteenust pakkuda?

Magistritööst saab põhjaliku ülevaate hingehoiust vabatahtlikes sõjaväelistes organisatsioonides üle maailma ning kaplani rollist sõjaväelises organisatsioonis. Autor rõhutab tsiviil-militaar kostöö olulisust. Näiteks: "Kaplani ülesanne ei ole missioonil pakkuda ainult hingehoidu, vaid võimalusel ka muudes ülesannetes aidata." või 2020 aastal alanud pandeemia ajal "...näiteks USA sõjaväekaplanid läksid appi teistesse üksustesse, kus nad aitasid lisaks hingehoiu teenuse pakkumisele ka teistsuguste ülesannete täitmisel. USA-s aitasid sõjaväe kaplanid viia toiduabi pandeemia ajal Yakima Valley regioonis majanduslikesse raskustesse sattunud inimestele."

"Covid-19 kriisi keskmes on tervishoiukriis, mis on surunud tervishoiusüsteemi haavatavasse seisundisse. Suremuse arv on suur ning surrakse üksinda, tihtipeale on viimaseks kontaktiks haigla personal ning kui haiglas on, siis ka kaplanid. Kaplanite roll ja ettevalmistus on ka haiglates teenimisel keskendunud hingehoidmisele, mis näitabki, et muutuda võib küll kriis, kuid ei muutu kaplanite töö eesmärk."

Uuring. Peer Support Programs: Mitigating the Emotional Stress of Vicarious Trauma Experienced by 9-1-1 Dispatchers

 Uuring. Peer Support Programs: Mitigating the Emotional Stress of Vicarious Trauma Experienced by 9-1-1 Dispatchers

Asenduv/teisene (vicarious) trauma: Negatiivsed muutused enda ja maailma vaadetes pärast korduvat ja pikka kokkupuudet traumaga seotud lugude ja mõtetega.

Avaliku turvalisuse telekommunikatsiooniteenuste osutajad, keda nimetatakse 9-1-1 dispetšeriteks, kogevad märkimisväärset kaastundest tingitud väsimust ja sekundaarset traumaatilist stressi. Nende tööülesannete hulka kuulub väga emotsionaalsete helistajate kuulamine, kes kirjeldavad üksikasjalikult hetkel toimuvat, traagilist juhtumit. See toimub ebastabiilsetes töötingimustes.

Selle uuringu eesmärk on ka tõestada, et puuduvad sekkumisprogrammid, mida kasutatakse asendustraumade, kaastunde väsimuse ja sekundaarse traumaatilise stressi emotsionaalsete mõjude vähendamiseks või leevendamisek. Töökoha põhiste tugiprogrammide järele on vaideldamatu vajadus.

2015. aastal läbi viidud uurimuses leiti, et 17% 205 -st osalevast avaliku turvalisuse telekommunikatsiooniettevõtte töötajatest kogesid oma karjääri jooksul ägeda stressihäire (ASD) sümptomeid. See on märkimisväärselt suurem protsent kui üldpopulatsioon (Trachik et al., 2015)

9-1-1 dispetšeritel on märkimisväärne risk saada sekundaarseid traumasid, kuna nad tegelevad kriitiliste juhtumitega. 9-1-1 helistajat kirjeldavat teavet traumaatiliste stseenide kohta, olles emotsionaalses paanikas ja hädas. Edasised uuringud on näidanud, et dišpetserid kannatavad traumajärgse stressihäire (PTSD) all, millel on oluline korrelatsioon peritraumaatilise stressiga. See näitab, et dispetšer ei pea kohal olema, et see nende heaolu mõjutaks. Emotsionaalsete kõnede sagedus koos PTSD sümptomite esinemisega võib tõsiselt ohustada dišpetserite igapäevast otsustusvõimet tööl. 

9-1-1 spetsialistid on hädaolukorras esimeseks kontaktiks. Neid isikuid koolitatakse helistajalt olulise teabe saamiseks, sobivate rahustamis- ja rahustamismeetodite tegemiseks, tõhusate otsuste tegemiseks, õigete hädaabikõnelejate saatmiseks õigesse kohta ja juhiste andmiseks, mille tulemuseks on sageli elu või vara säilitamine. 

Hädaabidispetšeril pole kahte ühesugust kõnet. Näiteks võidakse helistada suitsiidise teismelise teemal ja järgmine kõne tuleb emotsionaalsest emast, kes teatab oma lapse lämbumisest. Vahel harva saab pausi teha, ent tavaliselt on pidev kokkupuude kõrgendatud emotsioonidega.

Probleemid, millega 9-1-1 spetsialisti silmitsi seisavad, hõlmavad sageli vahelduvaid vahetusi, kohustuslikku ületunnitööd vähese töötajate arvu tõttu, nädalavahetuste ja pühade ajal tööl olekut ning pikki tunde ilma vaheajata. Stress 9-1-1 dispetšerite puhul hõlmab läbipõlemist ja üldist tunnet, et ollakse valesti mõistetud ja alahinnatud.

Ulatuslikud uuringud näitavad, et 9-1-1 dispetšerid kogevad asendustraumat, sekundaarset stressi, kaastunde väsimust ja traumajärgset stressi. Tõendatud on, et 9-1-1 spetsialisti kogevad asendustraumasid, kuigi nad pole stseeniga otseselt kokku puutunud. Sellele stressile lisanduvad üldised tunded, mis on seotud jõu ja kontrolli puudumisega, kuna 9-1-1 professionaali puhul saab ta harva sündmuse lõpetada.,

Kaaslaste toetus on lihtsalt see - kaaslaste toetus. Vastastikune tugi on täpsemalt määratletud kui „abi pakkumine ja vastuvõtmine, mis põhineb sarnases olukorras olevate inimeste ühisel mõistmisel, lugupidamisel ja vastastikusel võimestamisel”.

9-1-1 dispetšer kogeb ühes vahetuses palju rohkem emotsionaalset stressi kui tsiviilelanikkond aasta jooksul. Hädaabi valdkond on teinud märkimisväärseid edusamme, et tunnustada 9-1-1 dispetšerid teiste esmareageerijatega võrdseks. Tänapäeval on rohkem uuringuid antud kutseala emotsionaalsete traumade kohta.  

Halb juhtimine 9-1-1 keskustes omab katastroofilisi tagajärgi. Uuringutulemused näitavad suurt personali vahetumist ja läbipõlemise määra. Halvad füüsilised terviseseisundid tulenevad traumajärgse stressi suurenemisest 9-1-1 spetsialistide seas. See näitab, et seis selles valdkonnas on nukker.  9-1-1 spetsialisti emotsionaalset tervist lihtsalt ei saa ohverdada innovatsiooni ja tipptasemel süsteemide nimel. 

PTSD, asendustraumade, kaastunde väsimuse ja sekundaarse traumaatilise stressi määr on 9-1-1 kutsealal  kõigi aegade kõrgeim. Erakorralisi dispetšereid peetakse nende stressitingimuste puhul kõrgemaks riskirühmaks.

Raamat. Broken and Blue. A Policeman's Guide to Health, Hope, and Healing

 "Of course, our culture encourages first responders to endure as much pain as humanly possible without showing it. To do so is to show weakness and to be much less of a hero. Because society is expected to celebrate bravery and selfless service, showing cracks in that armor is akin to failure." (Chief Scott Silverii, Ph.D)

Chief Scott Silverii, Ph.D. raamat "Broken and Blue. A Policeman's Guide to Health, Hope, and Healing" sobib eelkõige kristliku taustaga esmareageerijale, sest autor pakub kriisile lähenemist läbi usulise vaatenurga. Scott Silverii töötas kaksteist aastat varjatuna (undecover officer), imbudes erinevatesse kriminaalsetesse subkultuuridesse sisse. Seejärel kuusteist aastat eriüksuses SWAT ning lõpuks viis aastat politseiülemana. Lisaks on tal magistrikraad avalikus halduses, doktorikraad kultuuri antropoloogias ning pastori haridus. Huvi korral saab autori kohta lähemalt uurida Facebooki lehel Scott Silverii Ministries või First Stone Church.Online. Kuigi jõustruktuurides on tööl kaplanid (vähemalt hiljuti veel olid), siis Eesti kultuuriruumis nende poole pöördumine hingeliste ning kriisi puudutavate küsimustega, on suhteliselt võõras ja vähene. Samas neid esmareageerijaid, kelle elus Jumal mängib keskset rolli, on päris mitmeid. Seetõttu leiavad ka sellised raamatud, uuringud jm. siin blogis kajastamist. 

Raamat "Broken and Blue" suunab tähelepanu mitmele olulisele küsimusele. Näiteks kuidas saavad idealistlikest noortest, kes õhinaga tööd alustavad mõne aastaga kibestunud, küünilised ning oma igapäeva probleemidega maadlevad töötajad. Füüsilise vigastuse puhul pööratakse tähelepanu, see ravitakse välja, ent unustatakse selle käigus tekkinud hingelised haavad. Peale emotsionaalselt häirivaid sündmusi jätkab politseinik (esmareageerija) tööd, just nagu midagi poleks olnud. Seda eeldatakse temalt ja tema eeldab sama endalt. 

Päris raamatu algusel toob autor välja järgmised punktid:

1. Olla karm või olla terve on kaks väga erinevat asja. (Being tough and being healthy are two very different things.)
2. Au pole vaikuses kannatamine. (Suffering in silence holds no honor.)
3. Töökaaslaste arvamused, milles täna väga hoolid, ei oma tähendust, välja arvatud juhul kui nad hoolivad sinu heaolust. (The co-workers' opinions you care so much about today, means zilch unless they care about your well-being.)
4. Jumal on andud sulle ülesandeks paraneda oma mineviku valudest. (You are comissioned by God to heal from the pain of your past.)
5. Sa pole kellelegi teisele hea enne, kui oled iseendale hea. (You are no good to anyone else until your `re good to yourself.)

Nende punktidega võib kokku võtta raamatu suunitluse. Autor räägib läbi isikliku kogemuse, kuidas tulla välja emotsionaalsest enesehävingust ning mismoodi töö alased sündmused mõjutavad eraelu ja suhteid. Ta räägib depressioonist, sõltuvustest (ka sõltuvusest seksi ja pornograafia suhtes), vihast, vaenulikkusest, PTSD-st ning piiride seadmisest. 

Iga peatüki lõpus on "Call To Action" ehk küsimused, millele vastata. Need küsimused juhivad tähelepanu erinevatele murekohtadele ning osa on olulised lahenduste leidmiseks. Osa küsimusi on seotud Jumalaga, ent päris palju on selliseid, mida tasub aeg-ajalt igalühel endalt küsida ja vastuseid otsida. Mõned näited erinevate peatükkide lõpus olevatest küsimustest.

• Kirjuta nimekiri, millised varasemad valud sulle endiselt haiget teevad. (Write out a list of what past pains still hurt you.)
• Kirjuta, miks sa ei saa, ei taha või keeldud teistele andestamast. (Write out why you either cannot, will not, or refuse to forgive others.)
• Kirjuta oma elust perioodid, mil oled teisi hukka mõistnud kasutades tugevaid hinnanguid ja need on viinud sisemiste tõotusteni. (Write out periods in your life when you have condemned others with strong judgements that have led to making inner vows.)
• Kirjelda pilti, milliseks sa oma hingearme peate. (Write out what you picture your soul scars to be.)
• Kirjuta kümme sõna, mis kõige paremini kirjeldavad sind. (Write out ten words that best describe you.)
• Kirjuta, miks sa arvad, et just need sõnad omavad võimu sinu elus. (Write out why you feel each of these words holds power in your life.)
• Kirjuta, millised on sinu varasemad mälestused oma sõltuvusest ainete, toodete või käitumise jne.. kohta. (Write out in detail your earliest memories of accessing your addictive substance, product, behavior, etc.)
• Kirjelda detailselt, midagi mis sa oled taastanud. See võib olla auto, mööbel, pilt, hobi või suhe. Kuidas sa end tundsid? (Write out in detail about something that you have restored. Maybe it was a car, furniture, a picture, a hobby, or a realationship. How did it make you feel?)