Lõputöö. Päästeteenistuja isikuomaduste hindamine Lõuna Päästekeskuse näitel.

"Enamus täiskasvanud inimestest suudab teatud määral psühholoogiliselt kohaneda, kasutades erinevaid toimetulekuviise. Kuidas inimene on kohanenud, saab määratleda üksnes konkreetset tausta ja kriteeriume arvestades – asjaolu, mis muudab üldportree „paremini või halvemini kohanenud inimesest“ kas lausa vääraks või väheinformatiivseks. Kuid eksisteerib vähemalt üks õigustus, miks võib rääkida kohanemisvõimelisematest inimestest: sõltumata kriteeriumist on psühholoogilisel kohanemisel piirid, mis on määratud isiksuseomaduste poolt." Kaspar Tannenberg

Kaspar Tannenbergi lõputöö "Päästeteenistuja isikuomaduste hindamine Lõuna Päästekeskuse näitel" on hea lugemine kõigile, kes tahavad lihtsat ülevaadet isikusteomadustest ning esmareageerijate tööga kaasnevatest erinevatest psühholoogilistest seisunditest. 

Töös keskendutakse järgmistele uurimisküsimustele:

• millised isikuomadused on päästeteenistujale olulised;
• millised psüühilised seisundid võivad päästeteenistujal tekkida;
• kas isikuseomadused mõjutavad päästeteenistuja töölt lahkumist.

Mõned katkendid antud tööst: 

• Emotsionaalselt ebastabiilsed isikud tõenäoliselt ei suuda hakkama saada pingelistes olukordades. Isiksuseomadused mõjutavad inimeste elus ettetulevate probleemide laadi ja esinemise määra, olukordade ja toimetulekuvõimaluste hindamist, toimetulekuviiside valikut ja tõhusust. 

• Isikuomaduste hindamise põhjuseid saab seostada võimalike psühholoogiliste seisunditega. Psühholoogilised seisundid mõjutavad inimesi erinevalt. 
• Stressireaktsioonid võivad ilmneda inimese organismis kolmel tasandil (Wieczorek , et al., 2007, lk 82):  

                  emotsionaalne/kognitiivne: näiteks: raev, hirm, tajuvälja kitsenemine, mõtlemise                                       seiskumine,   

                  kontsentratsioonivõime alanemine...
                  vegetatiivne: näiteks: higi eritumine, iiveldustunne, surve maos, südamepekslemine...

               

                        muskulaarne: näiteks: värisemine, krambid, lõõgastumine... 

• Stressor on tegur, mis kutsub esile pingeseisundi ning  selle toimel kujuneb psüühikas tajumise, mõtlemise ja emotsioonide integreeritud kompleks, mis omandab dominandi väärtuse, pärssides muud psüühilist tegevust ja ühtlasi esile kutsudes vegetatiivsete funktsioonide häireid. 
• Sündmuse traumaatiline mõju sõltub inimese hinnangust toimunule, isiksuse omadustest, tervisest, elukogemustest, sotsiaalsest toetusest ja eripärast. Umbes 86 protsendi inimestel, kes kogevad traumaatilist sündmust ilmneb järgneva 24 tunni jooksul teatud füüsilised, emotsionaalsed ja kognitiivsed reaktsioonid. Kui inimene ei tööta läbi neid reaktsioone, siis umbes 22 protsendil püsivad need veel 6-12 kuudhiljem. 4 protsendil inimestest tekib traumajärgse stressihäire väljakujunemise risk. (Päästeamet, 2013)
• Üks võimalik sümptom võib olla „elupäästja süütunne“ ehk enda süüdistamine toimunud sündmusest. Esineda võib ärrituvust,  umbusaldust, võõrandumis- ja üksindustunnet, lootusetust, enesetapumõtteid ja füüsilist valu. Sageli kuritarvitatakse alkoholi ja narkootikume. 
• Võimalikud depressiooni sümptomid on keskendumisraskused, väsimus ja energia puudus, süü-, väärtusetuse-  ja abitusetunne, lootusetus või pessimism, unetus, ärrituvus ja rahutus, söömishäired, püsiv kurbustunne, suitsiidne mõtlemine või enesetapukatse. Suitsiidsele depressioonile viitavad rahulikuks muutumine või positiivse emotsiooni näitlemine, pidev rääkimine või mõtlemine surmast, ohtlikest tegevustest osavõtmine, sage helistamine teistele inimestele või nende külastamine. (Depression Health Center, 2016)
• Võitluslikkus ja kärsitus võivad viidata suuremale stressi tekkimise võimalusele, sest sageli ei suudeta täita endale seatud eesmärke, sest ollakse orienteeritud saavutustele. Mida enesekriitilisem on inimene, seda tõenäolisem see on. Samas võib ambitsioonikas ja võistlev isik olla ilma suurema stressita, kui ta oskab ebaõnnestumistega toime tulla. 
• Stressiga toimetulekut võivad soodustada leplikkus (puudub harjumus viriseda) ja kohusetundlikkus (sisemine vajadus negatiivseid ülesanded korralikult täita)
• Positiivsuse kohanemisel on piirid, mis on määratud isiksuseomaduste poolt. Ennekõike on ta emotsionaalselt stabiilne, meelekindel, ekstravertne, avatud, sotsiaalne ja optimistlik.
• Läbipõlemine on tõenäolisem, kui töö ja seda tegeva inimese vahel on suur ebakõla: suur töökoormus, vähene või olematu tunnustus, õigluse puudumine. 

Lõputöö. Tööstress Põhja-Eesti Päästekeskuse komandodes

 "Siiamaani pole teadlased jõudnud ühtsele arvamusele, millised tööstressorid tekitavad hädaolukordadega kokku puutuvatele töötajatele rohkem stressi, kas ekstreemsest intsidendist saadud psühholoogiline trauma või igapäevaselt kogetavad organisatsioonilised stressorid" Irina Sinijärv

Irina Sinijärve kirjutab oma lõputöös "Tööstress Põhja-Eesti Päästekeskuste komandodes": "Otsus uurida just päästeteenistujate tööstressi tekkis sellest, et päästeteenistujate töö on seotud lisaks igapäevastele tööstressoritele ka kriitilistest intsidentidest tuleneva trauma ohuga, seega võib järeldada, et tulekustutus- ja päästetöid teostavad elukutsed on üle keskmise stressirohked."

"Lõputöö põhieesmärgiks on välja selgitada, kas päästeteenistujatel esineb tööstressi ning kuidas mõjutab see päästate tervist. Sellest lähtuvalt on alaeesmärkideks välja selgitada kõige sagedamini pingeid tekitavad tööstressi faktorid ning teenistujate omapoolsed ettepanekud tööstressi vähendamiseks. Lisaks on lõputöö eesmärgiks välja selgitada moodused, kuidas päästeteenistujad maandavad tööst tulenevaid pingeid, et anda organisatsioonile teavet, milliseid toimetulekumeetodeid võiks Põhja-Eesti Päästekeskus edaspidi oma teenistujatele pakkuda."

Mõned katkendid antud tööst:

• Keerukust lisab olukorrale ka asjaolu, et päästeteenistujad on pideva avalikkuse tähelepanu all ning ebaõnnestunud päästeoperatsioonile võib järgneda kohtulik uurimine, mis tekitab samuti emotsionaalset traumat. Sageli tekitab kriitilise intsidendi järgne asjaolude kohtulik uurimine suuremat traumat kui toimunud õnnetusjuhtum ise.
• Seega on stressi toime kas lühiajaline, mis on esile kutsutud ühekordsest sündmusest ning möödub kiiresti või krooniline, mis on põhjustatud kestvast pingest, mida kogeme stressitekitavate intsidentide või jätkuvalt käimasolevate situatsioonide tõttu. Viimane on organismile kõige ohtlikum tuues esile erinevaid stressisümptomeid. Üks levinumaid kroonilise stressi põhjustajaid on keerukas töökeskkond.
• Kui indiviidile on tema roll ebaselge või vastuoluline, võib see viia depressiivse meeleseisundini, madala enesehinnangu, eluga rahulolematuse, motivatsiooni languse ning kuni töölt lahkumiseni. Rolli ebaselguse tõttu ei oska töötaja hinnata oma sobimist ning väärtust organisatsioonis ning on ebakindel talle makstava töötasu suhtes, ükskõik kui hästi ta ka ei ole oma tööd sooritanud. Sageli on rolli ebakindlus seotud uuenduste ja muudatustega organisatsioonis.
• Hädaolukordadel on inimeste tervis erakorra meditsiini töötajate kätes – tavaliselt erakorra meditsiini tehnikute e parameedikute ja päästetöötajate kätes. Vaatamata ametiala igapäevasusele on avalikkusel vähe teadmisi, kui suur on ohtude hulk, mis antud elukutsega kaasas käivad. Nendeks ohtudeks võivad olla autoavariid, tulekahjud, mõrvad, enesetapud, nakkavate tõvede levik, ekstreemsed temperatuurid, rünnakud, kehalised vigastused, hädaohtlike materjalide levik ning unepuudus. Lisaks on inimesi hädaolukorras aitavad elukutsed ainukesed, militaarsete elukutsete kõrval, mis eeldavad olukorrale reageerimist ka n-ö une pealt.
• Oluliseks stressoriks on päästetöötajate pidev valmisolek hädaolukorrale reageerimiseks, eeldades ööpäevaringseid töövahetusi ning valveloleku aega, mis võib endaga kaasa tuua tüdimust, kui pikema aja jooksul ei esine ühtegi väljakutset.
• Kriitiliste intsidentide stress (Critical Incident Stress) tekib, kui hädaolukorral päästetöid teostanud töötaja kogeb tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mille tagajärjel saab häirituks töötaja töövõime õnnetusjuhtumi ajal või pärast seda. Sageli on erakorralise meditsiini tehnikud ja päästetöötajad kaitsetud ametiga kaasnevate asjaolude suhtes, mis ületavad normaalse toimetuleku mehhanismi. Kriitiliste intsidentide kogemuste hulka kuuluvad hukkunute kehade ja deformeerunud jäänuste käsitsemine; ohvrite tõsised vigastused ning surm; ohvrite perekonnaliikmetega suhtlemine ning ekstreemselt emotsionaalsed olukorrad nagu laste vigastused või surm.
• Õnnetusjuhtumi korral aitavad tegutseda järgmised toimingud: 1) selged korraldused; 2) selgelt defineeritud tööülesanded; 3) tähelepanu töötajate füüsilistele vajadustele; 4) meeskonnatöö ja 5) piisav tunnustus. Lisaks ei tohiks päästetöötaja astuda ohvriga inimlikesse suhetesse, vaid peaks jääma anonüümseks, tagatud peaksid olema ka füüsiline barjäär nagu vormiriietus.
• Sekkumine, mille hoolde abistajad end suuremas osas vabatahtlikult jätta soovivad on Psychological First Aid (PFA) tõlkes „esmane psühholoogiline abi“. PFA ei pane ohvritele diagnoosi, vaid püüab luua kannatanutega usaldusliku kontakti, et tagada nende põhivajadused nagu toit, kaitse ning ühendus lähedastega. Lisaks võimaldab PFA individuaalseid ning grupilisi toimetuleku meetodeid, et normaliseerida sellega kannatanute emotsionaalset seisundit.
• Päästeametis eelnevalt aset leidnud muudatused on päästeteenistujates tekitanud vastumeelt ja ebakõla. Asutusel ei ole alati võimalik langetada populaarseid otsuseid, eriti kui tegemist on avalik-õigusliku organisatsiooniga, mis peab tegutsema seadustest tulenevalt. Seega peaks asutus mistahes muudatuste eel läbi viima oma alluvate hulgas selgitustööd, miks mingit otsust tahetakse vastu võtta ja mis sellega kaasneb. 
• Lisaks töö iseloomust ning kriitilistest intsidentidest tulenevatele stressoritele kätkeb päästeteenistujate töö endas ka igapäevaseid organisatsioonilisi stressoreid nagu ebapiisav töötasu, mittetoetav administratsioon, toetuse puudumine või konfliktsed olukorrad kolleegidega jms. Seega võib päästeteenistujate tööd pidada kahekordse riskiallikaga ametialaks.
• Uuringu tulemustest selgus, et enamik päästeteenistujaid pöördub probleemide korral sõprade, lähedaste ning kolleegide poole. Professionaali poole pöördujate osakaal on minimaalne, seega leiab autor, et igas komandos võiks olla kolleegide hulgas üks tugiisik, kelle poole pöörduda töömurede tekkimisel. Neil isikutel peaks olema kolleegide poolne heakskiit ja nõustajale vajalikud isikuomadused (ärakuulamisoskus, analüüsivõime, usaldusväärsus). Tugiisiku välja valimiseks võiks korraldada anonüümsed valimised ning tugiisikuks saanud inimene peaks läbima vajalikud psühholoogia- ja nõustamisalased koolitused. Tugiisikuga saaksid töötajad kontakti võtta nii telefoni teel kui ka kokku leppides personaalseid kohtumisi.

Ajakiri. Crisis, Stress, and Human Resilience.

Ajakiri Crisis, Stress, and Human Resilience: An International Journal veebiväljanne koondab erinevaid artikleid ning materjale, mis hetkel on vaba juurde pääsuga. Seal on uuringute tutvustused, juhtumite analüüsid aga ka esseed üleval. Eelkõige on see veebiajakiri suunatud esmareageerijatele. Ajakirja eesmärk on avaldada tipptasemel artikleid, mis sisaldavad viimaseid uuringuid, praktikaid aga ka programmide tutvustusi. Teemad mida käsitletakse on inimese vastupanuvõime, psühholoogiline kriis, kriisisekkumine, katastroofid ja katastroofidele reageerimine, kriitiliste vahejuhtumite stressijuhtimine, psühholoogiline esmaabi, traumajärgne stress, avalik turvalisus ja esmareageerijate stress, tööstress, vägivald, sõjaga seotud vaimse tervise teemad jne...

Juhtumite analüüsi ühes loos (Crafting A Conceptional Framework for Compassion Fatigue) räägitakse kaastunde väsimusest tervishoiu töötajate hulgas.

Uuringus "Experienced Causes of Suicidal Intent: A Grounded Theory Analysis" keskendutakse enesetapuga seotud põhjustele ja kavatsustele. Mõned katkendid vabas tõlkes:

Enesetapp on kõige tõsisem vaimse tervise kriis ja enesetapu üritajate arv on tõusuteel. 

Surma põhjused ja elamise põhjused on tegurid, mida sageli enesetappude uurimisel vaadatakse. Need       on ka tegurid, mis võivad kiiresti muutuda iga inimese elus.  Näiteks pere või karjääri puudumine võib       näidata, et puudub põhjus edasi elamiseks ning see võib olla põhjus suremiseks. Mida rohkem on           põhjuseid elamiseks, seda vähem tõenäoline on enesetapukatse. 

Igaüks peab tundma kontrolli tunnet oma elus nende asjade üle, mis loevad. Muster, mis intervjuudes välja tuli oli, et jõuetus, kaotuse tundmine, väärkohtlemine, hooletusse jätmine, vaesus ja ebastabiilsus.

Me võime viia enesetapu riskitegurid miinimumi aga mitte keegi ei saa täielikult selle toimist reaalsuses kontrollida.  

Juhend. Psühholoogiline esmaabi. Juhend otsesele abistajale

"Abistajana võite tunda, et vastutate inimeste ohutuse eest ja teil on kohustus nende eest hoolitseda. Te võite olla tunnistajaks või vahetult kogeda kohutavaid asju nagu hävitused, vigastused, surm või vägivald. Võite kuulda lugusid teiste inimeste valust ja kannatustest. Kõik need kogemused võivad mõjutada teid ja teie kaasabistajaid." 

Avaldatud Maailma Terviseorganisatsiooni poolt 2011. aastal avaldatud "Psühholoogiline esmaabi. Juhend otsesele abistajale" on tõlkitud eesti keelde.  Seega on soovitav seda aeg ajalt läbi vaadata ning endale sobivaks kujundada, sest kriisisituatsioonis töötades võivad värvilised ja rõõmsad pildid osutuda takistuseks. Juhendis antavad nõuanded on praktilised, vajalikud ning hästi sõnastatud. 

Mõned katkendid antud juhendist:

Mõni inimene võib reageerida kergelt, ent mõni teine raskemalt. See, kuidas keegi reageerib, sõltub paljudest teguritest, näiteks: 

•  kogetava(te) sündmus(t)e laad ja raskusaste;  
• kogemused varasemate häirivate sündmustega; 
• toetus, mida inimene saab oma elus teistelt; 
• füüsiline tervis; 
• isiklik ja perekonna vaimse tervise probleemide taust; 
• kultuuritaust ja traditsioonid; 
• vanus (näiteks reageerivad erinevalt eri vanuserühmade lapsed).

Kuigi psühholoogiline esmaabi hõlmab inimeste lugude kuulamiseks kättesaadav olemist, ei tähenda see inimese survestamist, et ta räägiks teile oma tunnetest ja reaktsioonist sündmusele.

Inimene, kellel on selja taga traumeeriv sündmus, võib soovida teile oma lugu jutustada. Kellegi loo kuulamine võib olla suurepäraseks toeks. Siiski on oluline jätta inimene survestamata, et ta räägiks oma läbielamistest. Mõni inimene ei pruugi tahta rääkida sellest, mis on juhtunud, või toimunu asjaoludest. Ometi võib ta väärtustada, kui jääte tema juurde ja ootate vaikselt, andes mõista, et olete olemas, kui ta soovib rääkida, või pakute praktilist tuge nagu toit või klaas vett. Ärge rääkige liiga palju; laske inimesel vaikida. Vaikimine võib anda inimesele „ruumi” ja julgustada teda jagama teiega oma mõtteid.

Psühholoogiline esmaabi on mõeldud hättasattunud inimesele, kellele on hiljuti osaks saanud tõsine kriisisündmus. Abistada võib nii lapsi kui täiskasvanuid. Siiski ei vaja ega soovi kõik kriisisündmuse üleelanud inimesed psühholoogilist esmaabi. Ärge sundige abi peale inimesele, kes seda ei soovi, kuid olge lihtsasti kättesaadav nende jaoks, kes võivad toetust soovida

LUBATUD 

• Olge aus ja usaldusväärne. 
• Austage inimese valikut teha ise oma otsused. 
• Olge teadlik oma eelarvamustest ja jätke need kõrvale. 
• Selgitage inimesele, et isegi kui ta nüüd abist keeldub, on tal sellest hoolimata võimalik tulevikus abi saada. 
• Austage privaatsust ja hoidke inimese lugu konfidentsiaalsena, kui see on võimalik. 
• Arvestage inimese kultuuritausta, vanust ja sugu. 

KEELATUD 

• Ärge kasutage ära oma suhet abistajana. 
• Ärge küsige inimeselt tema abistamise eest raha ega teenet. 
• Ärge andke katteta lubadusi või valeteavet. 
• Ärge liialdage oma oskustega. 
• Ärge sundige abi inimesele peale ja ärge olge pealetükkiv ega pugejalik. 
• Ärge sundige inimest rääkima teile oma lugu. 
• Ärge jagage inimese lugu teistega. 
• Ärge mõistke inimest hukka tema tegude või tunnete põhjal. 

Mõned inimesed vajavad palju rohkem kui ainult psühholoogilist esmaabi. Teadke oma piire ja küsige abi teistelt, kes saavad elu päästmiseks pakkuda meditsiinilist või muud abi.

Raadiosaade kriisisekkumisest endise politseipsühholoogiga

 Saate "Kajalood" külaliseks on Tiina Naarits-Linn praegune kriisisekkuja ning endine politseipsühholoog. Antud saates tuleb jutuks kuulamise ja rääkimise olulisus, psühholoogilise esmaabi olemus, kuidas kriisid meile mõjuvad ning väga lühidalt ka puudutatakse politseipsühholoogiat. 

Mõned katkendid antud saatest:

• Kui see on nüüd väga akuutselt puudutanud trauma, siis on teada ka tänaste neuropsühholoogiliste uuringute tulemusena, et trauma mõjutab väga tugevasti kõnekeskust. Tugevalt häiritud trauma ei võimaldagi inimesel rääkida. Ta tahab aga ta ei suuda ja ta läheb eriti segadusse kui talle öeldakse: "Tee nüüd suu lahti, ütle midagi," aga ta ei suuda. Nüüd tal läheb mõte ka veel sassi kui tekib selline surve. Ehk siis kui on selline akuutsem seisund, siis tuleks täiesti rahulikult suhtuda sellesse, et ta veel kogub ennast, et andke talle aega. 
• Inimese aju töötab 72 tunni jooksul traumeerivas infos või sündmuses teistmoodi ja seetõttu ta ongi kinni justkui tunnelis, selles esimeses seisundis millest ta oli ja nüüd on vaja lihtsalt seda hoolivat juuresolekut, selgitust ja turvalisust ja abistav sekkumine tulebki pärast seda.
• Kriisinõustajad kasutavad sellist terminit mitte ainult Eestis vaid ka ülemaailma nagu "kriisisekkumine". Esimesel ööpäeval me ei ootagi, et inimene küsiks abi. See näitaks minu täielikku ebaprofessionaalsust, kui ma traumeeritud inimesele, ma tean, et ta eile kaotas lähedase, annan telefoni ja ütlen: "Kui sa soovid abi, helista mulle." Ta ei helista, ta ei ole võimeline. Kriisinõustaja teab väga hästi, et tema peab helistama. 
• Need esimesed kontaktid ongi kriisisekkumised. Inimene on hästi haavatud aga samal ajal hästi avatud ja ta võtab väga kenasti selle kontakti vastu ja hilisematel kohtumistel on see tagasi juba normsituatsioonis, kus ma jätan kontakti, kus tema võtab ühendust. 
• Kriisi puhul on oluline arusaada, kas see on akuutseisund, kui keeruline see on ja kui traumeeriv üks seisund on. 
• See protsent on väga väike, kes vajab tõsist professionaalset sekkumist. Meie grupitöö eesmärk ongi see, et teha selgeks, kes need on. Neid on umbes kaheksa protsenti. Nii uuringud kui praktika ütlevad 5-10%. ... Enamasti on nende seisund enne seda trauma juhtumit juba kehva, kas siis oli emotsionaalselt mingi probleemistik või enne juba mingi kaotus ja nüüd tuli uus kaotus peale. Nüüd need kaheksa tuleb ära tuvastada. Nad joonistuvad väga ilusti välja. 
• ... tuleb selgitada, see et on füsioloogilised ja psühholoogilised teismoodi tajud praegu. Kellel süda paha, kellel värinad, peavalu - see on hästi normaalne, sest ebanormaalses olukorras psüühika reageeribki nii ja see on normaalne. 72 tunni pärast on juba oluliselt teistmoodi, juba saad jällegi magada, nüüd on magamine võib olla häiritud, süüa ei taha. Siis hakkab see periood kaks nädalat.
• Kaks nädalat on tegevus veel teine, kus mälu ja tähelepanu töötavad täiesti teistmoodi ja siis üldjoontes läheb nagu tagasi seisu. Siis tuleb kontrollaeg, see kolmekümnes päev, akuutperiood saab läbi ja nüüd on näha, kes reaalselt jääb abivajajaks.
• See, mis trauma järgselt on tähtis, on vaja kuulata inimesi ja ei tohi anda hinnanguid. Siit me jõuame selle põrkumise juurde kui keegi näiteks ütleb, et kuidas sa nii mõtled ja nii ei tohi mõtleda. See on hinnang. Me ei saa mitte kellegi hoiakut käsuga muuta. Hoiakuid muudab inimene ainult isem aga selle muutuse aluseks on see, et teda kuulatakse austavalt. 
• Üks asi, mida kriisis inimene tahab tunda on, et ta on vajalik. 
• Inimesed tulevad toime ka ebameeldivate asjadega, kui sellel on tähtaeg. 
• Kriisitöö seisukohast mingi piirini saab igaühte aidata, sest muidu kiirabi ei sõidaks välja, koomas inimene tänaval pikali. Ta ei koputa õlale, ta ei küsi, kas te tahate abi või olete te valmis abi vastuvõtma. Samamoodi on kriisisekkumisega. Miks ma ütlen, et kriisinõustajad kasutavad esimeses etapis terminit kriisisekkumine, sest me teame, et inimene ei ole võimeline vastama, kas ta tahab abi või ei taha abi. Kui see esimene etapp on möödas, siis on küll oluline, et milline on inimese enda valmisolek. Kahjuks igaüks ei ole valmis. Küll aga näeme me seda, et see on suuresti seotud selle esmase abiga. Kui esmane abi on oskuslik ja professionaalne. Kui esmane abi annab taju, et ma võingi abi saada, siis inimene kasutab ka hiljem kindlamini talle vajalikku abi.
• See abistaja, kes ise on katki. See abistaja, kes ise ei tea, mida abi andmine võib temaga, see abistaja võib ühel hetkel ära murduda.
• Mina imetlen Eesti politseid väga. Kui mina neid suuri juhtumeid vaatan, mis meediasse jõuavad, siis politsei on üldiselt väga hästi toime tulnud. See näitab seda, et ettevalmistus on hea. Sa tuled kriisiga toime ainult siis kui sul on hea ettevalmistus. See mentaalne ja füüsiline ettevalmistus on hea. 
• Ma ei saa täna rääkida politseinikest lähemalt, sest ma ei tegele politsei organisatsiooniga. Isegi kui mul mõni üksik klient võib sealt olla, siis ma ei saa üldistusi selle põhjal teha. See, mida ma näen ise meedias, siis ma näen, et politsei tuleb toime, küll aga on täiesti võimalik, et seal toimub ka trauma kuhjumine. Loodetavalt nende süsteem töötab ka põhimõttel, et nendel on neil on võimalik saada professionaalset nõustamist ka täna. See on süsteemi sisene ja siin ei ole kellegil teisel vastutust kui üksuse juhil. Üksuse juht peab nägema, millal tema alluv kindlasti võiks professionaalset nõustamist saada. Kui üksuse juht seda ei soosi, siis alluval endal on väga raske seda nõustamist vastu võtta. 
• JÕUSTRUKTUURIDE PSÜHHOLOOGIA ON PISUT TEISTSUGUNE KUI TAVAINIMESEL.

Lõputöö. Motivatsioon ja töörahulolu ning nende tõstmise võimalused Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna kordoni näitel

"Autor arvab, et kui füüsiline töökeskkond on ebaesteetiline, võib see langetada motivatsiooni ja tööga rahulolu. Keskkond, mis on töötajale eluohtlik ja tervist kahjustav, võib olla lisaks motivatsiooni langetamisele ka stressi tekitav. Sama kehtib sotsiaalse keskkonna kohta – isikutevahelised halvad suhted ning pidevad konfliktsituatsioonid võivad viia tööstressini." Sander Kurvits

Sander Kurvits esitab oma lõputöös"Motivatsioon ja töörahulolu ning nende tõstmise võimalused Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna kordoni näitel" järgmised küsimused: "...missugused tegurid mõjutavad kõige enam töötajate motivatsiooni ja töörahulolu ning millised on nende parimad tõstmise võimalused?"

Mõned katkendid Sander Kurvits´a lõputööst:

• Kõigil inimestel on erinevad vajadused, mida ta teistest rohkem tähtsustab. Tulenevalt sellest on äärmiselt 7 raske luua keskkonda, kus kõik inimesed oleksid rahul – see oskus vajab aastatepikkust kogemust ja teadmisi töörahulolu valdkonnas.
• Autor leiab, et töötaja motivatsioon sõltub kõigist kolmest tegurist. Inimesel peab olema oma töösoorituste suhtes ootus, et lähtuvalt tema oskustest, saab ta oma tööülesannetega hakkama. Samas on oluline, et tulemusele järgneb tasu, vastasel juhul ei ole töötaja enam motiveeritud.
• Sisemised hüvitised on seotud töötaja seesmise rahuldusega, mida ta töötades tunneb ja mis võimaldab tal end paremini määratleda. Välised hüvitised antakse teiste poolt, mis koosnevad töötasust ja edutamisest. Need võimaldavad rahuldada esmavajadusi. Organisatsioonilised hüvitised on kõikidele töötajatele ühised. Väline organisatsiooniline hüvitis võib olla soodustus ning sisemine näiteks uhkusetunne heas organisatsioonis. Individuaalsed hüvitised on inimeste vahel, kes organisatsioonis töötavad, erinevad. Väline personaalne hüvitis võib olla lisatasu, sisemine hüvitis aga eneseteostuse võimalus. 
• Organisatsioonis on oluline roll juhil: kui tema stiil on töötajatele sobiv ning tema meetodid kõigile aktsepteeritavad, on alluvate töörahulolu kindlasti kõrge. Ka motivatsiooni tekitamine töötajates on nii juhi kui ka eestvedaja üks tähtsatest ülesannetest. Edukas juht peab olema ka hea eestvedaja.
• Uuringu tulemused näitavad, et hügieenifaktoritest, mis mõjutavad tööga rahulolematust, sai protsentuaalselt kõige enam hääli töötasu, kuid arvestades keskväärtusi, hinnati kõige kõrgemalt tööga kindlustatust ning sellele järgnesid head suhted kolleegidega, rahulolu vahetu ülemusega ning töötingimused ja kõige madalamalt väärtustati töötasu.
• Motivatsioonifaktoritest, mille olemasolu võib tekitada rahulolu, sai protsentuaalselt kõige enam hääli rahalised preemiad, keskväärtusi arvestades pidasid organisatsiooni töötajad kõige olulisemaks töö huvitavust, millele järgnes väikese vahega juhipoolne toetus ja töö ise, võrdselt nii rahalised preemiad, koolitusvõimalused kui ka usaldus alluvate ja ülema vahel olid tähtsuselt neljandad ning kõige vähemoluliseks hinnati vastutust

Töötajate motivatsiooni ja töörahulolu tõstmiseks teeb autor järgnevad ettepanekud: 

1. suurendada noorte ametnike osakaalu uuritud allüksuses; 
2. organisatsiooni juhid peavad töötajate seas välja selgitama ning rakendama töö huvitavamaks muutmise tingimused; 
3. selgitada välja, kelle jaoks on vastutus motivatsiooni tõstev tegur ja andma neile vastutusrikkamaid tööülesandeid; 
4. usalduse tõstmiseks alluvate ja ülemuste vahel, peavad osapooled kinni pidama oma lubadustest;
5. korraldada ühiseid koosviibimisi nii kollektiivi kui ka otseste ülemustega, et toimiks meeskonnatöö ja suureneks ühtekuuluvustunne;
6. vältimaks ülemuse surve tagajärjel tekkinud stressi, peaksid juhid pakkuma oma alluvatele piisavalt palju toetust; 
7. tunnustada alluvaid rohkem tehtud töö eest; 
8. selgitada välja koolitusvajadused, et töötajad saaksid ennast täiendada. 

Lõputöö. Stress ja läbipõlemine Politsei- ja piirivalvekolledži kadettide seas ning seda mõjutavad tegurid

"Uurimusest lähtuvalt võib väita, et kadettide stressitase on mõõdukas. Esineb mõningaid stressoreid, näiteks suhtlemine ja avalik esinemine klassi või suure rahvahulga ees; perekonnast ja lähedastest eemalolek; ebaühtlane õppekoormus ja pidevad muudatused õppekorralduses; aegunud või puudulikud võimalused väljaõppeks; eksamite, arvestuste või füüsiliste katsete sooritamine ja keelebarjäär." Marite Einland

Marite Einlandi lõputöö "Stress ja läbipõlemine Polisei- ja piirivalvekolledži kadettide seas ning seda mõjutavad tegurid"  käsitleb põhjalikult stressi teemat. Ta toob esile ja kirjeldab erinevaid stressi tekitavaid asju ning tegevusi. Samuti pakub võimalikke valikuid, mis võivad sobida lahendustena.

Mõned katkendid lõputööst: 

• Politseitöö ja sellele eelnev väljaõpe võib olla stressirohke. Stressirohkeks teevad erialaga kaasas käivad suur vastutus, kohustus suhelda erinevate inimestega, vajadus end kehtestada, õppejõudude ja kaaskadettide kõrged ootused ning kohanemine pidevate muutustega.
• Stress ja läbipõlemine on psühholoogias uuritavad nähtused, mida esineb avalikus sektoris sealhulgas ka politseinikel rohkem kui erasektori töötajatel. 
• Autor on seisukohal, et politseiniku elukutse on võrreldes teiste elukutsetega üks stressirohkemaid. On vajalik, et liigsele stressile ja läbipõlemise ohule pöörataks võimalikult vara tähelepanu. Seepärast on stressi ja läbipõlemise uurimine vajalik tulevaste politseiametnike ehk kadettide seas 
• Õpinguid või tööd alustades pole keegi puhas leht, vaid kõigil on kaasas oma isiklik kogemuste pagas. Sinna kuuluvad senine elukogemus, positiivsed ja negatiivsed sündmused, probleemid isiklikus elus, huvialad, arusaamad ja väljakujunenud põhimõtted, pärilikud tegurid ja kodune kasvatus. Mida suurem on indiviidi kogetud negatiivsete kogemuste hulk, seda rohkem on indiviid neist mõjutatud.
• Stress on pingeseisundist tingitud inimkeha reaktsioon keskkonna muutustele, mis sunnib organismi jõuvarusid kokku koondama, et tekkinud olukord kiiresti lahendada. Tegureid, mis stressi tekitavad, nimetatakse stressoriteks. Need on kas sise- või väliskeskkonna mõjurid, mis nõuavad inimkehalt kohanemist. Organismi reaktsiooni stressorile nimetatakse stressireaktsiooniks, mis on kõikide inimeste puhul erinev. See, kuidas inimene stressorile reageerib, oleneb sellest, kui suureks inimene ohtu peab.
• Stress ei väljendu alati ühtemoodi. Osadele inimestele on suurimaks naudinguks ekstreemsport, näiteks langevarjuhüpped. Samas on see mõne teise jaoks üks hirmsamaid asju, mida teha. Seetõttu ei saa kindlalt väita, et mingi kindel tegur mõjub inimesele stressitekitavalt või mitte.
• Kindlat definitsiooni läbipõlemise mõistel pole, kuid inimesed on selle termini omaks võtnud ja teavad, millega tegu.
• Läbipõlemise ennetamiseks on oluline, et inimene leiaks töötamise ja õppimise vahel aega ka eraeluks, sealhulgas puhkuseks, perekonna ja huvialade jaoks. Kõik peab olema tasakaalus. Oluline on leida enda jaoks tegevusi, mis erineksid igapäevasest rutiinist. See loob vahelduse ja annab uut energiat tegeleda õppetöö ja muude kohustustega. Rasketel hetkedel ei tohi jääda üksi. Suhtlemine teistega aitab leida tuge. Kindlasti ei tohi unustada abistamast neid, kellel on tuge vaja.
• Eesmärkide saavutamise võtmeks on tegevusplaani loomine. Just see on kõige sagedasem põhjus, miks inimesed ei saavuta oma eesmärke. Ilma tegevusplaanita võib eesmärk olla liiga suur ja kättesaamatu ning unistuses kaugemale ei jõua. Tegevusplaanis on oluline, et eesmärk on hoolikalt läbi mõeldud, vajalikke ressursse või moodust, kuidas ressurssidele ligi pääseda, kõik sammud oleksid õiges järjekorras. 
• Tegevuste edasilükkamise taga on enamasti ebameeldivatest tegevustest kõrvale hiilimine. Ebameeldivate tegevuste pärast muretsemine võtab tihti rohkem aega, kui nende ära tegemine.
• Inimesed, kellel on probleeme liigsöömisega, ei seosta tihti oma liigsöömise põhjust stressiga. Kui tekib tung midagi süüa, tuleb aeg maha võtta ning teadvustada endale, mis selle põhjuseks võis olla. Toitumine peab olema läbi mõeldud ning tervislik, sisaldades inimorganismile kõiki vajalikke toitaineid.
• Uurimusest lähtuvalt võib väita, et kadettide stressitase on mõõdukas. Esineb mõningaid stressoreid, näiteks suhtlemine ja avalik esinemine klassi või suure rahvahulga ees; perekonnast ja lähedastest eemalolek; ebaühtlane õppekoormus ja pidevad muudatused õppekorralduses; aegunud või puudulikud võimalused väljaõppeks; eksamite, arvestuste või füüsiliste katsete sooritamine ja keelebarjäär.
• Stressiallikaks on kolledži personali omavahelised pinged, mida tunnetavad ka õppurid. Lisaks ka pinged õppurite ning kooli juhtkonna vahel. Stressiallikate vähendamiseks ja probleemide lahendamiseks peab korraldama ühiseid  koosolekuid, kus leitakse lahendus erinevatele probleemidele ja arvestatakse kõikide osalejate seisukohtadega. 

Loeng. Abistaja AB kriisinõustaja soovitused

"Kui inimene ei ole ettevalmistatud traumaks, millest ta teist aitab, siis saab ta ise traumeeritud. Ja kui inimene ei ole ettevalmistatud traumeeritud inimest mõistma, võib ta põhjustada abivajavale täiendava trauma. " Tiina Naarits-Linn

 Mahena keskuse poolt ülesse pandud infotunni loeng "Abistaja AB kriisinõustaja soovitused" on loeng, milles räägib suure praktilise kogemusega Mahena kriisinõutaja Tiina Naarits-Linn, kes on enam kui 20 aastat töötanud kriisinõustajana. Kuigi video kvaliteet jätab soovida, kaalub sealt saadav info palju enam. Tiina Naarits-Linn räägib lihtsalt ning annab konkreetseid soovitusi, kuidas abistades jääda ise vaimselt terveks. Samuti seletab lahti traumaatilise inimese käitumist ja reaktsioone ning kirjeldab kuidas mõjub sõda konfliktikoldes olevale inimesele ning ka täiesti rahulikus ühiskonnas elavale isikule. See, et inimene, ei asu kriisikoldes, ei tähenda, et tal poleks traumaatilisi reaktsioone ja üleelamisi. 

Mõned väljavõtted loengust:

• Aitaja kaks kõige suuremat ülesannet on hoida abivajajat ja hoida iseennast.
• Kui mõelda, mida see hoida abivajajat sisaldab, siis ta sisaldab kolme olulist punti: mitte tekitada lisa kahju, aidata leevendada seda olukorda, mis on raske ja aidata leida lootust, mis aitab edasi minna. Sellel lootusel on väga suur tähendus.
• Info peab olema selge, lühike, ilma sellise disainita, mis viib tähelepanu kõrvale. On väga oluline, et ei tekiks mitmeti mõistmist.
• Väga suur on soov otsida süüdlast. See on traumaatilisele inimesele üldse omane.
• Abistajaga suheldes jõuab taas ja taas küsimuse juurde, mida abistaja arvab, kes on süüdi. Ta tahab, et abistaja võtaks seisukoha ja see on asi, mida ükski abistaja teha ei tohi.  Meie ei saa määrata süüdlast. Meie saame loetleda fakte.
• Oluline ongi see, et mul on keegi. Abistaja ei saa olla edukas ega tulemuslik kui ta on üksi. Tal peab olema keegi, kellega oma mõtteid jagada, loomulikult kes seda mõistab, kolleegi näol aga on oluline, et ka kodus oleks tagala olemas.
• Abistaja peab teadma, et tasakaal kolme kaheksa vahel on oluline talle ja on oluline sellele inimesele, keda ta toetab. Esimene 8 on uni. Me võime siin pluss miinus mängida aga kuus tundi und peaks olema igal inimesel, kui ta tahab teiste jaoks olemas olla. Teine, paneme pluss-miinus ja vahepeal ka kümme on siis kohustused, kus ma pingutan, annan endast maksimumi ja siis jääb veel üks 8. See 8 on see, mis lubab mul eksisteerida: hügieen, toitumine, logistika ja lubab tunda ennast hästi. Need on need tegevused, millega koos mul ongi hea olla. Võib-olla sõbrad, võib-olla liikumine, mingi lisa tegevus. Ma ei tohi neid ära kaotada. Abistaja peab hoidma enda jaoks olulisi tegevusi.
• Seni kuni mul pole teadmisi piisavalt, on tähtis teada, kellega koos ma abistan. Kes on see minu mentor? Kes on see minu partner, kellega ma koostööd teen? Kellele ma saan kohe toetuda kui mul tekivad küsimused?
• Milles saab iga abistaja aidata, on psühholoogiline esmaabi. See on jõukohane absoluutselt igale inimesele, kes vähegi hoolib teisest inimesest. Psühholoogilise esmaabi puhul on hästi kindlad kriteeriumid. Kui te võtate aega olla koos ehk siis inimene ei jää üksi. Teda aidatakse talle oluliste kontaktide loomisel ja teadmisega, et ta ei ole üksi. Teine on see, et on tagatud hoolitsev tähelepanelikkus, vajadusel vesi, vajadusel fliis. Ta tajub elementaarset hoolitsust, ilma et ta ise küsiks. Kolmas on hinnanguvaba kuulamine. Inimesel lastakse rääkida ilma, et antakse tema käitumisele või sõnadele hinnanguid. Kolmas on argisega tegelemine, esmaste vajaduste välja selgitamine. Kaitsmine on selleks, et lisa kahju ära hoida. Traumeeritud inimene teeb impulssiivseid otsuseid. Psühholoogiline esmaabi sisaldab abistaja eneseabi. Abistaja peab igasuguses abi protsessis teadma, et ta küsib enda käest, kuidas ta ise ennast tunneb ja kas ta vajab ise toetust. Kui ta tajub väsimust, siis ta peab saama puhata. 

Koduleht. Mental Health Volunteer Organization

"We believe in the importance of educating people about their mental health. More than just maintaining an individual’s sound mental system, this movement aims to extend support to people with anxiety and mental disorders. Mental health should always be prioritized and never neglected."

Kanada kodulehelt "Mental Health Volunteer Organization" (Vaimse tervise vabatahtlike organisatsioon) koosneb mitmest osast. Blogi osas võib leida postitusi alates sellest, kuidas suuhügieen mõjutab meie vaimset tervist kuni kuidas kliimamuutused mõjuvad laste vaimsele heaolule. Rubriigis "Educator" kirjeldatakse lühidalt, kuidas väljendub ärevus lastel, noorukitel ja täiskasvanutel. 

Vabas tõlkes täiskasvanute ärevushäire kirjeldus:

Ärevushäired võivad tekkida igaühel. Täiskasvanutel esineb ärevushäireid palju rohkem kui noorematel inimestel ja põhjus on: täiskasvanud puutuvad reaalsete probleemidega kokku rohkem kui noorukid.

Võimalikud tegurid:

• Täiskasvanud on altid stressile peaaegu kõiges – nii rahaliselt, emotsionaalselt kui ka vaimselt. Täiskasvanutel esinevad teatud probleemid, mis võivad põhjustada ärevust. Ärevust põhjustav stress võib kasvada stressist tööl, koolis, kodus ja isegi suhtes.
• Uimastisõltuvus, nagu ka kokaiini tarbimine, on üks peamisi põhjuseid, miks ärevushäired tekivad. Sel juhul on vajalik meditsiiniline rehabilitatsioon. Enamasti on pahedega patsientidel raske iseseisvalt paraneda. On väga soovitatav, et nende perekond ja eakaaslased oleksid esimesed, kes neid protsessi toetavad ja julgustavad.
• Pideva ravimi võtmine võib põhjustada kõrvaltoimeid, nagu ärevus. Liigne ravimite tarbimine võib olla halb mitte ainult füüsilisele tervisele, vaid ka vaimsele tervisele. Olge alati ettevaatlik ja vältige enesele medikamentoosse ravi määramist.

Kuidas ületada:

• Sotsiaalelu. Inimesed, kes teid alati toetavad ja julgustavad, on osutunud parimaks ravimiks; nii psühhiaatriliste häirete ennetamiseks kui ka raviks. Uste avatuna hoidmine uutele inimestele ja võimalus suhelda erinevat tüüpi inimestega aitab vähendada valdavat üksindust ja vabastada õnnehormoone, mis võivad ärevushoogude vastu võidelda.
• Tervislik eluviis. Liiga palju kohvi joomine võib suurendada ärevuse taset. Seda seetõttu, et kohv sisaldab kofeiini. Proovige juua kofeiinivaba jooke, et hoida oma pulss optimaalsel tasemel. Samuti treenige iga päev vähemalt 10 minutit, kuna see aitab kehal lõõgastuda ja seega võidelda stressiga. Kõrge veresuhkru tase võib samuti põhjustada ärevust. Selle vältimiseks tarbige rohkem puu- ja köögivilju ning vähendage süsivesikute ja rasvade tarbimist miinimumini.

Täiendavad ravimeetodid. Esimeste ärevushäirete tunnuste ilmnemisel on kõige parem otsida professionaalset abi. Ennetamine on palju parem kui püüda neid ravida. On tõestatud, et meditsiiniekspertide teraapia päästab enam kui 1/16 kogu elanikkonnast ärevuse ja paanikahoogude põhjustatud surmajuhtumite eest.

Kursus. Psühholoogiline esmaabi. Esmase abistaja roll kriisi sattunud inimese toetamisel

"Abistajana võid kuulda lugusid teiste inimeste valust ja kannatustest ning olla tunnistajaks surmale, vägivallale ja vigastustele. Abistajana võid tunda vastutusekoormat inimeste ohutuse ja nende eest hoolitsemise tõttu. On loomulik, et kõik need kogemused mõjutavad ka sind ennast."

Sotsiaalkindlustusameti e-kursus "Psühholoogiline esmaabi. Esmase abistaja roll kriisi sattunud inimese toetamisel" on interaktiivne ning lihtsate sõnadega kirjeldatud. Teades esmast infot kriisi sattunud inimese reaktsioonidest ning lähenemisviisidest, siis saab igaüks olla toeks kuni professionaalse abi saabumiseni. Lisaks lühikestele lugemise osadele sisaldab antud kursus mänge, harjutusi enda korras hoiuks, eriti kui oled esmareageerija. Lõpus on info, kuhu pöörduda kui läheb vaja mõne valdkonna spetsialisti nõuannet.

Mõned katkendid antud kursusest: 

• Eelkõige püüa leida tugevate šokireaktsioonidega inimesed, keda kindlasti üksi jätta ei tohi.
• Mõnikord piisab turvatunde loomiseks lihtsalt abistaja kohalolust.  
• Psühholoogilise esmaabi osutamisel ongi sinu roll eelkõige esimese turvatunde pakkumine oma kohaloluga ja toetava hoiakuga. Anna kannatanule aega end koguda ning ära survestada teda rääkima.
• Ootamatule traumaatilisele sündmusele reageerivad inimesed erinevalt. 
• Kriisi tõsidus sõltub inimese varasematest kogemustest. Mida üks inimene tajub mõõdukalt keerulise olukorrana, võib teises esile kutsuda ägeda kriisireaktsiooni. Isegi samale inimesele võib sarnane sündmus mõjuda erinevatel eluetappidel erinevalt. 
• Vahetus kriisisündmuses avalduvad šokireaktsioonid. Need kestavad enamasti mõnest minutist mõne päevani.  
• Šokireaktsioonile järgneb reaktsiooni- ehk läbitöötamisetapp, mis võib kesta kuid. Selles etapis toimub oma tunnetest ja olukorrast teadlikuks saamine, järk-järguline tagasipöördumine oma harilikku olekusse, otsides võimalust endise olukorra taastamiseks. 
• Šoki- ja reaktsioonietapile järgneb pikem läbitöötamise etapp, mis tipneb kriisist taastumisega.
• Tõrked kriisisündmuse läbitöötamisel võivad viia traumajärgse stressihäireni, kui inimene ei ole saanud õigeaegselt empaatilist toetust. 
• Psühholoogiline esmaabi on mõeldud nii lastele kui ka täiskasvanutele. Kuigi iga kriisis kannatanu ei pruugi vajada kõrvalist abi, on oluline olla kergesti kättesaadav neile, kes võivad toetust vajada. 
• Psühholoogilist esmaabi, mida meist igaüks võib pakkuda, osutatakse kriisisündmuse ajal ja vahetult pärast seda, pakkudes sündmuse käigus kannatusi kogenud inimestele inimlikku tuge ja praktilist abi. Oluline on vajadustepõhisus, praktilisus ja kiirus.
• Traumaatilises olukorras olevate inimestega kohtumisel meenuvad meile meie enda mälupildid ja tundes varasematest sarnastest sündmustest. Spontaanselt kipume siis oma kogemusi ja elamusi jagama hakkama (“Mul oli ka ükskord …”) Sellega surume aga kannatanu tunded maha, ei lase tal valu välja rääkida ja teeme tahtmatult hoopis kahju. See võib kannatanu kriisiga toimetulekut hoopis pikendada.
• Lähedase enesetapu korral oleme automaatselt ka ise kõrgendatud suitsiidiriskis. Sellisel juhul ei tohi jätta inimest üksi. Selleks ei pea läbi viima mingit sorti põhjalikku hindamist või analüüsi.
• Parim viis teada saada, kas kellelgi on enesetapumõtteid, on seda küsida. Mida otsesemalt seda küsid, seda selgema vastuse saad. Kui inimene ise võttis sinuga ühendust, siis ta juba piisavalt usaldab sind. Tunneb, et keegi hoolib.

Lõputöö. Motivatsioon ja töörahu ning nende tõstmise võimalused Lääne prefektuuri piirivalvebüroo Pärnu kordoni näitel

"Selleks, et töötajate omavahelised suhted ja töö tulem oleksid võimalikult efektiivsed, mängib tähtsat rolli ka juhi osalemine igapäevatöös. Pärnu kordoni töötajad ootavad oma juhtkonnalt oskust lahendada probleeme. Probleemide tekkimisel ei tohiks juht jätta kogu vastutust oma töötajate õlgadele. Hea juht oskab võtta vastutust kogu kollektiivi eest. Lähtudes oma uurimusest leiab autor, et töötajad ootavad oma juhilt võimet võtta vastutust ka siis, kui probleemi tekkimisel ei lasku süü otseselt juhile." Riho Õun

Riho Õun'a lõputöö "Motivatsioon ja töörahu ning nende tõstmise võimalused Lääne prefektuuri piirivalvebüroo Pärnu kordoni näitel" keskendub motivatsiooni olemusele ning selle seosele juhtidega. Ta kirjutab: "Paljud inimesed tänapäeval valivad just oma töökohti juhi järgi. Kui juht on organisatsioonis inimestekeskne ja hea suhtleja, siis on ka soov kuuluda sinna organisatsiooni suurem." Samuti ei jäta autor teisi valdkondi tähelepanuta. Näiteks tunnustus nii rahaline kui ka tänu, arenguvõimalused jne...

Mõned katked antud lõputööst:

• ... paljudel ametnikel on motivatsiooni puudus, neil ei ole piisavalt töötahet, et teha maksimaalselt kvaliteetset tööd, mis tagaks meie riigi sisejulgeoleku. Autori töö eesmärk: on välja tuua motivatsiooni ja töörahulolu tõstmise põhipunktid, neid kirjeldada ja tuua välja, kuidas neid igapäeva elus saab rakendada. 
• Selline olukord on täiesti abitu, kui tahad midagi saavutada, kuid sul ei ole midagi saavutamisväärset. Eesmärgi puudumine on ilmselt üks kõige hävitavam jõud, millega mõnel inimesel tuleb silmitsi seista.
• Autori arvates toob eesmärgi puudumine rahulolematuse, et seda vältida, peab inimene teadma, mida ta teeb ja, milleks ta midagi teeb. Eesmärk paneb tegutsema. Kui on kindel siht silme ees tehakse selle saavutamiseks kõik endast olenev. Eesmärk ja siht muudavad töö huvitavamaks. Huvitav töö tõstab motivatsiooni seda tööd teha.
• Kord loodud motivatsioon ei kesta igavesti. Protsess sarnaneb veidi õhupalli täispuhumisega: kui palli suud kinni ei seota, visiseb õhk sealt uuesti välja. Motivatsioon peab olema pidev protsess. Motivatsioon nõuab tunnustamist. Tunnustus võib võtta väga erinevaid vorme, aadlitiitlist tänukirjani, imetluse või lilledeni või uue ametinimetuseni. Inimesed pingutavad tunnustuse nimel kõvemini kui peaaegu ükskõik millise teise asja nimel. 
• Kuuluvus gruppi motiveerib töötajat. Mida väiksem on kooslus, millesse inimene kuulub, seda suurem on tema lojaalsus, motivatsioon ja pingutus.
• Autori arvates on motivatsiooni ja demotivatsiooni tekkimisel suur osakaal töökohal. Kui töötaja tunneb, et ametikoht ei ole temale sobiv, siis on motivatsiooni langus kerge tulema. 
• Autori arvates peab igal meeskonnal olema kindel juht, keda austatakse ja kelle teadmisi hinnatakse kõrgelt. Juht peab looma õhkkonna, kus kõik meeskonnaliikmed tunnevad end hästi ja vabalt. Selline õhkkond muudab töötamise koostööpõhiseks ehk siis- kõigil on võrdne võimalus oma arusaamadest kõnelda
• Uuringu tulemustest saab autor järeldada, et töötajad peavad juhi tähtsamaiks omaduseks oskust lahedada probleeme. Autor leiab, et selle all peetakse silmas probleeme nii ameti alaselt kui ka kui ka töökeskkonnas. Juht peab olema pädev oma töös, peab oskama lahendada probleeme. Samuti peab juht oskama lahendada proleeme töökeskkonnas, tasandil, mis ei ole seotud tööga vaid töötajate omavaheliste suhetega. Juht peab teadma, kuidas lahendada konflikte töötajate vahel ja muuta töökeskkond kohaks, kus kõigil on meeldiv tööd teha. 

Raamat. Saksamaa vilkurivalgel. Politseiniku appihüüd

 "Häirekeskus pidas meiega nõu ja me jõudsime üheskoos arvamusele, et sinna sõidame uuesti kolleeg ja mina. Olime ühel meelel ka selles, et lõpetame väljakutse, kui mees keeldub ikka naistel end aidata laskmast. Politsei kutsumine pole mingi soovikonsert. Kui keegi on teisel arvamusel, siis kuulub meie ülesannete hulka ka selgitustöö. Uuesti kohale jõudnud, küsisin mehe käes rahulikult, kas me saaksime nüüd omavahel mõistlikult rääkida. Ja mis juhtus? Ta karjus meile näkku, et mis see siis nüüd jälle olgu, tema olevat nõudnud mehi." Tania Kambouri

Saksamaa politseiniku Tania Kambouri raamat "Saksamaa vilkurivalgel. Politseiniku appihüüd" keskendub immigrantidest tekkinud probleemidele. Kohe algusel rõhutab autor, et mitte kõik immigrandid ei käitu vastupidiselt ühiskonnas olevatele traditsioonidele ja tavadele. Enamus neist jälgib ning austab Saksamaa seadusi, ent just väikene osa immigrantidest tekivad suuri probleeme. 

See on ehe teos ühe naispolitseiniku kogemustest ning vaatenurgast Saksamaal toimuvale. Väljakutse teinud inimesed keelduvad temaga suhtlemast, sest ta on naine. Kinnipeetud isikud ei allu korraldustele, sest ta on naine. Raamatus käsitlakse veel ida-eurooplasi, mustlasi. Kõigi nende etniliste gruppide kuritegevuse iseärasusi ja kultuurilist kontestki. Ka võimalike lahendusi pakub autor. Üheks suureks plussiks on värvikate toimunud juhtumite kirjeldused ning analüüs, mis võis viia antud olukorrani. 

Mõned katkendid raamatust:

• Asjata pole raamatu pealkiri "Saksamaa vilkurivalgel. Politseiniku appihüüd." Lugupidamatuse ja agressiivsuse suurenemine meie linnades on väga silmatorkav. Ja seejuures ei pääse mööda tõsiasjast, et esiplaanile kerkivad kuritegelikult migratsioonitaustaga isikud, eelkõige islamimaadest pärit noored mehed. See pole mingi üldistatav süüdimõistmine ja ammugi mitte rassistlik, päritolu või usu põhjal antud eelhinnang, vaid tõsiasim et mõni rahvastikugrupp on mõnede käitumisviiside ja kuritegude puhul silmatorkavalt rohkelt esindatud. Seetõttu tuleb siin raamatus palju juttu inimestest, kelle juured on Türgis ja Lähis-Idas ning keda on kujundanud islam. Oma rolli etendavad ka idaeurooplased ja mustlased. 
• Teema on mul sellepärast eriti südamel, et küsimus pole minu isikus, vaid olukorras. Kuna ma naise ja politseinikuna ning kreeka päritolu tõttu migratsioonitaustaga isikuna ühendan endas kolme vaatenurka, mida paljudel teistel kodanikel pole, pean lausa oma kohuseks see teema jutuks võtta. Muu hulgas ka sellepärast, et olen kogenud: paljud kaaskodanikud ei tea sugugi, mis nende ümber toimub. Politseinikuna näen ma ikka ja jälle asju, mida paljud inimesed ei suuda ettegi kujutada. Just problemaatiliste ilmingute puhul võivad politsei kogemused olla omamoodi seismograaf. Tihtipeale näeme meie juba varakult seda, mida suur osa elanikke veel ei aimagi. 
• Üht mõtet pole seejures paljudel tänini pähe tulnud: kui immigrandid ja põgenikud meie maale tulevad, ei tähenda see veel kaugeltki, et nad otsivad vabameelset avatud ühiskonda ja ütlevad kohe kõigele jah, sest peavad seda, mis toimub meie demokraatias, suurepäraseks, Paljud neist inimestest tahavad lihtsalt elada senisest paremini, ei enamat - üksikasjad on seejuures teisejärgulised. Ja kes tuleb vaesusest - rääkimata veel sõja ja tagakiusamise eest põgenemisest -, selle jaoks on paljud asjad esialgu tühised. Kes hooliks siis tõsiselt riiklikust kvaliteedikontrollist, puhkeajast kinnipidamisest või saksa keele grammatikast?
• Ja seda kasutatakse meelsasti ära: "Te kontrollite mind ainult sellepärast, et mul on täishabe ja ma olen muslim!" Sedasorti etteheiteid kuulen ma ikka ja jälle. Kindlasti leidub muslimeid, keda alusetult kahtlustatakse. Kuid paljud astuvad ka vabatahtlikult ohvri rolli ja ründavad vastast samamoodi eelarvamuste põhjal, olgu siis tegemist politsei, riigi või teiseusulistega. 
• Kui konfliktisituatsioon süveneb ja kurjategijad on leidnud ohvri siis muutub olukord kõige jaoks plahvatusohlikuks. Vägivalla potentsiaal võib väga kiiresti suurenenda. Ärge võtke sellistes olukordades üksinda midagi ette, ka siis mitte, kui harrastate võitlussporti. Tänapäeval ei või iial teada, ega alaealised ei jookse ringi nugade või muude relvadega. 
• Kes on kasvanud üles vägivallaga - või veidi pehmemalt sõnastades: kellele pole võõras vägivald kasvatusvahendina -, selle jaoks on vägivald iseenesestmõistetav probleemide lahendamise vahend, Iseäranis siis, kui eriti mingeid muid probleemidest jagusaamise võtteid pole käepärast.
• Kui sageli käib politseinik tänavat kontrollimas, kui ta peab arvestama niivõrd häbematu vastupanuga ühe valesti parkimise (!) puhul? Kui ta ei kontrolli, võtab õige pea maad anarhia. Kontrollib ta seda korrapäraselt ja järjekindlalt, siis jutud sellest levivad ja kliendid ei astu enam nii ründavalt välja. Loeb see, kumb kauem vastu peab.
• Paljud idaeurooplased kohanevad probleemideta. Kuid muidugi tuleb meile ka "murelapsi", osalt kriminaalsete kavatsustega. Olgugi, et üldiselt on idaeurooplaste grupp heterogeenne, torkab siiski silma, et intergatsiooniprobleemide ja/või kuritegevuse puhul kerkivad ikka esile samad tunnused: halb saksa keele oskus, vähene haridus, alkoholi kuritarvitamine.
• Mustlasperedega suhtlemine on meie jaoks muuseas õige tihti ka suur moraalne proovikivi. Selle rahva saatus on olnud kahtlemata raske, nii ajaloos kui ka tänapäeval. Rändrahva klišee ei vasta enam tõele, nad on ammugi juba paiksed. Kuid igal pool, kuhu nad on asunud, on nad jäänud vähemuseks, kelle kultuuriline eripära tekitab pahandusi. 
• Kuritegelike isikutega (olgu neil migratsioonitaust või mitte) seotud probleemid, mida olen tuvastanud, on iseenesest juba piisavalt halvad. Kuid üha sagedamini piisab ainuüksi meie kohale ilmumisest, kui meid juba rünnatakse - eelkõige siis, kui teeme rutiinset isiku- ja liikluskontrolli, oleme rahurikkumise pärast välja kutsutud, arreteerimistel, demonstratsioonidel või jalgpallimängudel. Uut vägivallataset, mida iga politseinik päevast päeva kogeb, on tõendanud uuringud. 
• Eriti mõistetamatud on leebed kohtuotsused siis, kui kuriteo ohvrid on politseinikud või teised riigiorganite esindajad. Paljud kohtunikud peavad seda normaalseks, et politseinikke nii verbaalselt kui ka füüsiliselt rünnatakse.

Film. 9/11. I Was There

"If we learn nothing else from this tragedy, we learn that life is short and there is no time for hate." (Sandy Dahl, wife of Flight 93 pilot Jason Dahl)

Karen Edwards dokumentaal "9/11: I Was There" (2021) on kokku monteeritud pealtnägijate videodest. Mõnes riigis linastus antud film nimega "9/11: Life Under Attack." Ehedad reaktsioonid, segadus ning püüd mõista toimunut, kirjeldab filmi sisu. Antud teosele pole lisatud kommentaare, ananlüüse ega hilisemaid intervjuusid. 

Film on hea õppematerjal, mis toimub katastroofis inimeste käitumise ja reaktsioonidega. Šokist uudishimuni. 

• Kuidas vastata hädaabi kõnele, kui helistab inimene, kes teab, et ta kohe saab surma?
• Kuidas reageerida, kui paanikas inimesed hüppavad kõrgustes olevatest akendest alla?
• Kuidas leida endas jõudu jätkata päästetöödega, kui tead, et su töökaaslased on teise aidates just hukkunud?
• Kuidas elada edasi mõttega, et miks just sina pääsesid ja töökaaslane sai surma? 

Need küsimused selles filmis vastust ei saa, kuid neile tasub mõelda. Kui vaadata esmareageerijaid, siis nende puhul tuleb selgelt esile ütlus: "vorm kaitseb", küll on hiljem (võib-olla) aega oma tunnetega tegeleda. Nüüd tuleb lihtsalt tegutseda.

Andmed:

• 2973 hukkunut, neist 412 olid esmareageerijad, 18 inimest päästeti. (Allikad viitavad ka, et 2977 hukkunut, neist 415 olid esmareageerijad)

Raamat. Damaged. A First Responder's Experiences Handling Post-Traumatic Stress Disorder

 "Most people can walk around their town or city and see the shops, cars and people all busily heading somewhere. I walk around the same city, and all I see is a battlefield - a house where a battle to save a life failed, or an intersection and time spent cutting teenagers out of a wrecked car. It's a torturous existence." James Meuer

James Meuer'i raamat "Damaged. A First Responder's Experiences Handling Post-Traumatic Stress Disorder" on ühe parameediku kogemuslugu. James Meuer töötas kakskümmendkuus aastat parameedikuna. 

Raamatus on käsitletud mõnes sündmused, mis autorile jätsid jälje, mille tulemusena arenes välja PTSD. Sündmuste kirjelduste juures räägib autor ka seda, kuidas teiste inimeste reaktsioonid ja sõnad teda mõjutasid. Näiteks kui liiklusõnnetuses oli surma saanud väikene tüdruk ning nad transportisid teda haiglasse ja läbi saatja kostis arsti süüdistus, et miks parameedik midagi päästmiseks ei tee. Peale seda kutset ei võimaldatud tal vaba momenti, et taastuda vaid saadeti kohe uuele kutsele. Teine juhtum, millest autor kirjutab, on seotud tulekahju ning kolme põlenud lapsega. Kui James Meuer ühe lapsega haiglasse sõitis, et ta elu päästa, sai ta pärast ülemuselt õiendada, et ta sõitis liiga kiiresti. Äsja raske sündmuse lõpetanud esmareageerijale mõjuvad sellised asjad rängalt. Kiirest sõidust saab rääkida hiljem, kui esmased tunded ja emotsioonid on ventileeritud. 

Mõned katkendid vabas tõlkes raamatust:

• Depressioon, ärevus ja paanikahood ei ole nõrkuse tunnused, need on märgid sellest, et oled püüdnud liiga kaua tugevana püsida.
• Tavaliselt viitame ohvritele trauma või sündmuskoha kirjeldusega, mitte kunagi nimega. Nii hoiame neid endast eemal. Nii peaksime me nähtavast õudusest kaugemale jõudma. Nii ei tundu nad inimestena, kes suudavad meie südameid murda.
• PTSD on füsioloogiline reaktsioon märgatavatele ebanormaalsetele olukordadele. See hõlmab spetsiifilisi keemilisi muutusi ajus, mis tekivad vastuseks traumaatilisele sündmusele. Paljud PTSD sümptomid ilmnevad nende ajumuutuste otsese tulemusena.
• Kahjuks jättis trauma minu sisse sügava armi ja "normaalseks" naasmine polnud tõenäoline. Mul ei olnud võimalik traumaatilisi sündmusi läbi elada ja endine olla. Ma ei teadnud, millist mõju avaldab mulle armastatud töö tegemine.
• Keegi ei ütle sulle, mida parameediku töö maksna läheb. Töö teeb sind karmiks, muutes sind külmaks enamiku emotsioonide suhtes. Ma ei pea silmas, et sa ei tunneks kunagi enam midagi, aga kui soovid selles töös ellu jääda, pead õppima mõned emotsioonid välja lülitama, muutuma kliiniliseks, jääma objektiivseks ja tegema oma tööd samal ajal parimal võimalikul viisil. Püüdma jätta seljataha kõik emotsioonid, mis teevad haiget ja valu.
• Esmareageerijad on valmis ohverdama oma elu, et päästa teiste elusid. Olen endiselt nõus seda tegema, kuid mu vaim ja keha ei luba. Parameedikuks olemine oli sageli rahuldust pakkuv, kuid mõnikord ka häiriv. See on elukutse, mis ei halasta elu hinnale ega nendele, kes seda tööd teevad. Esmareageerija satub kõhklemata kõige ebasõbralikumatesse kohtadesse ja olukordadesse, mille olemasolust enamik inimesi kunagi ei tea.
• Surnute vere saab mundrist välja aga mälestusi ei saa ajust välja pesta. Sa näed nägusid, nagu seisaks inimene otse su ees. Nagu sõber oleks külla tulnud - vana sõber, kes käib igal ajal, kui tahab ja siis on natukene aega seal, et ajada asjad su peas segamini. 

Kuna autor on pärit kristlikust perest, siis ta leidis lahenduse usus. Kuna tegu on kogemuslooga, siis on see esitatud väga isiklikust vaatenurgast. 

 

Lõputöö. Müüdid ja arvamused seoses pääste erialale õppima asumisega

"Suunad elukutsevalikul sõltuvad eelkõige väärtushinnangutest ja ellusuhtumisest. Päästeala töid hinnatakse füüsiliselt rasketeks ning hetkel ka vähem tasustatavateks. Palkade erinevus politsei- ja päästetöötajate vahel on üks olulisemaid põhjuseid, miks Päästekolledžisse õppimasuundujaid on tunduvalt vähem kui samadel alustel õpitingimustega Politseikolledžisse. Esineb veel teinegi tõsine probleem: abiturientide majanduslik olukord mõjutab kõrgkooli või eriala valikut. Edasiõppimiseks tuleb leida selline kool, kus ei ole õppemaksu ning on võimalik hoida madalad igapäevaselt tehtavad kulutused (toit, ühiselamu, ühistransport, jt)." Sulev Kallavus

Sulev Kallavuse lõputöö "Müüdid ja arvamused seoses pääste erialale õppima asumisega" "eesmärk on välja selgitada põhjus(ed), miks gümnaasiumide/keskkoolide lõpetajad ei ole huvitatud või ei ole võimelised jätkama õpinguid päästeteenistuse erialal."  Hüpotees, millega autor tegeleb on, et päästeasutused ise toodavad tahtmatult kuvandit päästeteenistujatest kui superkangelastest, kelle hulka pürgimine tundub paljudele noortele saavutamatu eesmärgina. 

Mõned katkendid tööst:

• Märkimisväärne on fakt, et 2009. aasta septembrikuus pidasid Eesti elanikud institutsioonidest kõige usaldusväärsemaks päästeteenistust (täiesti/pigem usaldas päästeteenistust 96% vastanutest), kuid Sisekaitseakadeemia Päästekolledžisse õppimasuundujaid on endiselt vähe.
• Läbiviidud küsitlusuuringu vastused annavad esmakordselt hea ülevaate abiturientide huvidest ja ootustest ning aitavad selgitada nende eelistusi tulevase elukutse (või huvipakkuva) eriala valikul.
• Palkade erinevused politsei- ja päästeteenistujate vahel, päästeteenistujate kahjuks, on üks oletatav põhjus, miks Päästekolledžisse õppimasuundujaid on tunduvalt vähem kui samadel alustel õpitingimustega Politseikolledžisse. Noored soovivad oma tulevikku rajada väga kindlatele alustele, mille ühe osana nähakse head palgataset ning püsivat töökohta.
• Käesoleva uuringu valimi moodustavad 1 linnakooli ja 1 maapiirkonnas asuva gümnaasiumi/keskkooli igast Eesti maakonnast lõpuklassi(de) õpilased. Lisaks kaasas autor valimisse suurlinnade Tallinn, Narva, Sillamäe, Jõhvi, Kohtla-Järve, Pärnu ja Tartu vene õppekeelega koolid.
• Küsimusele, kas sisejulgeoleku valdkonda (politsei, piirivalve, pääste) juhib Eestis justiitsminister, vastamine eeldas lisaks teadmistele tähelepanelikkust, kuna juba küsimuse algus viitas võimalikule vastuse variandile. Vastuste põhjal saab väita, et abiturientidel puuduvad selged arusaamad erinevate ministrite valitsemisalast. Töö autorit üllatas küllalt suur vastanute arv – 147 (29%), kes märkisid, et ei oska vastata ja 150 (30%), kes vastasid jah, mis oli vale vastus. Õigesti vastas alla poole – 210 (41%) abiturientidest.
• Kõige enam mõjutab positiivselt tulevase eriala valikut abiturientidel, et oleks tagatud kindel töökoht – 381 (75%) vastanutest. Sellele järgnes soov olla kindlustatud kindla sissetulekuga (palgaga) – 358 (71%) ning väga head karjääritegemise võimalused (vertikaalselt alt–üles) – märgiti 263-l (52%) korral (Joonist 13). Need vastused olid täiesti ootuspärased. Kõrghariduse omandamise järel soovitakse kindlustada püsivalt ka oma tulevik. Kahjuks on päästevaldkonnas toimuvad pidevad ümberkorraldused loonud kuvandi, et selles vallas pole tulevase töökoha saamiseks kindlustunnet ning abituriendid ei julge päästeeriala valikuga riskida.
• ... abiturientide enesehinnangud selle kohta, miks nad ei sobi töötama pääste erialal. Vastused jaotusid suhteliselt ühtlaselt. Kõige enam ehk 147 (29%) vastanut leidis, et päästevaldkond ei huvita neid üldse. Sobiv vastus puudus valikvastustes 119 (23%) vastanu jaoks. Keemia ja füüsika ei paku üldse huvi 96 (19%) vastanule ja 94 (18%) arvavad, et ei suuda läbida füüsilisi-kehalisi katseid. Autor näeb nendes vastustes kinnitust oma müüditeooriale – pääste eriala omandamine ei seisne ainult nendes ainetes. Neid, kes ei tule toime matemaatika ülesannete lahendamisega 46 (9%) ja kelle riigikeele oskus ei vasta nõuetele 5 (1%) oli koguvalimist marginaalne hulk, mistõttu need ei ole teguriteks, mis takistavad pääste eriala valikut.

Lõputöö. Tööstress Ida ja Põhja prefektuuride kordonite ja piiripunktide näitel

"Stressi mõju inimesele analüüsides on olulised isiksuseomadused. Inimesest enesest sõltub, kas ning kui suurel määral erinevad stressi faktorid talle mõjuvad. Kontrolli tunnetamine enda üle on väga oluline. Kui inimene tunneb end olukorra juhina, siis ei ole stress oht, vaid hoopis väljakutse. Kui kontroll enda tegevuse ning olukorra üle kaob, siis võib stress kriisiks muutuda. " (Aleksei Zaitsev)

Aleksei Zaitsev käsitleb oma lõputöös "Tööstreess Ida ja Põhja prefektuuride kordonite ja piiripunktide näitel" politseiametiga kaasas käivat stressi. Mitmed maailmas tehtud uuringud näitavad, et politseiniku elukutse on üks stressirikkamaid ameteid. 

Mõned katkendid lõputööst:

•  Lõputöö eesmärk on kordonite ja piiripunktide politseiametnike poolt tajutavate tööstressi faktorite ja nende ennetamise meetodite välja selgitamine. Saadud tulemused aitaksid tulevikus tegeleda tööstressi faktorite ennetamisega ning nende mõju vähendamisega. Tänu sellele väheneks töötajaskonna tööstressi sattumise oht.
• Terav stress on ühekordne juhus, mis tuleb ja samas möödub kiirelt. Üheks terava stressi põhjuseks võib olla üleelatud ohtlik olukord. Pikaajaline stress on tingitud kestvast pingest, mida kogeme stressi tekitavate intsidentide või jätkuvalt käimasolevate situatsioonide tõttu. Üks levinumaid pikaajalise stressi põhjustajaid on keerukas töökeskkond. 
• Eustress on hea stress, millel on motiveeriv tähendus. Neustress on teatav neutraalne vaheseisund, mis tekib siis, kui saadakse teada kaugest ärevust tekitavast sündmusest, milles ise ei osaleta. Distress aga on kahjulik stress, mille puhul tekivad psüühilised hälbed.
• Politseiametnike tööstress on politseitööga kaasnev või selles sisalduv stress. Politseiametnike tööd on peetud üheks stressitekitavamaks tööks ning politseiametnikel on palju stressiga seotud kaebusi ning psühholoogilisi probleeme, haigusi ning töölt puudumisi. (Anion 2006:53) 
• Politseiametnike töö on juba oma olemuselt stressirikkas, kuna alati on võimalus, et satutakse eluohtlikesse olukordadesse (Brown & Campbell 1994:8).
• Tööstress võib esile kutsuda ka ebatervislikku toitumist või sobimatut käitumist. Inimene võib alustada suitsetamist või hakata eelnevast rohkem suitsetama ning rohkem või vähem sööma. Lohutust hakatakse otsima ka alkoholi liigtarbimisest ning võetakse põhjendamatuid riske tööülesandeid täites. Nimetatud sobimatud käitumisviisid võivad viia haiguste tekkeni või enneaegse surmani. Samuti võib tekkida suitsiidi oht. (Kompier & Levi 1994; Pulver 1991) 
• Politseiametnike töös on stress enamasti seotud sellega, et esineb võimalus tulirelva kasutamiseks ning oma elu ohtu seadmiseks. Stressi tekitavad ka töökorralduslikud probleemid. Politseiametnikud eeldavad oma töö stressirohkust, mistõttu nad ei taju tavainimese jaoks tugevaid stressoreid stressitekitavatena. (Anion 2006:53)
• Suurem stress on nendel politseiametnikel, kes peavad väljas patrullima ning kellel on seega oht kokku sattuda seaduserikkujaga. Tulirelva kasutamine politseiametniku poolt teenistusülesannete täitmisel viib sageli mitmete kahjulike psühholoogiliste seisunditeni. Politseiametnik võib kogeda isoleerituse ning tuimuse tunnet. Öösiti on raske magada ning esinevad halvad unenäod. Pärast sellist olukorda võib politseiametnik hakata tundma kõrgenenud hirmu ning ohtu. On juhtunud nii, et peale tulirelva kasutamist paljud politseiametnikud otsustavad töölt lahkuda. Sellise stressi kogemine oma töös võib viia püsiva stressini ning füüsilise tervise probleemideni. Sarnaselt võib mõjuda füüsilise jõu kasutamine seaduserikkuja vastu või tema poolt politseiametnike vastu. 
• Kõik muutused organisatsioonis rikuvad töötajate väljakujunenud töörütmi ning seetõttu peavad töötajad muutma oma harjumusi nii käitumises kui ka töötamises. Sageli toovad muutused endaga kaasa ebakindluse, teadmatuse ja hirmu. Sellise olukorra tekkimisel vihastuvad töötajad kergemini ning võivad toimida endalegi ootamatult. (Elenurm jt 1997:45) 
• Tööstressis oleva töötaja jaoks aitab toetus aga tööstressiga toime tulla. Kui toetust ei pakuta aktsepteeritaval viisil, võib sellel olla negatiivne tagajärg. Töötajate töövõime ning enesehinnang võivad langeda. Siinkohal on vaja kindlalt teada, milles töötajat toetada. Muidu võib juhtuda, et sekkutakse muudesse asjadesse ning töötaja hakkab mõtlema, et keegi teda ei mõista. (Anion 2006:66)
• Alati tuleb töötajatega enne rääkida kui tegutsema hakatakse, kuna töötajad tahavad olla kuuldud ning mõistetud. Nad hindavad seda, kui leiavad oma tööalastes muredes ja küsimustes juhi poolset juhendamist ning toetust. 
• Politseiametnikud, eriti mehed, ei soovi eriti sotsiaalset toetust otsida, mille põhjuseks peetakse töö salastatust ning püüet säilitada vaprat imagot. Selle asemel kiputakse hoopis oma tööstressi eitama, tarbitakse alkoholi ning tõmbutakse endasse. (Anion 2005:8)

1. 
   

   
   

Artikkel. First Responder Mental Health. A Literature Review of Current Individual and Organizational Issues

"There also needs to be more education at an individual level about mental health and trauma exposure effects on the individual so new hire first responders are better prepared and able to get support for their mental health if needed so they can stay in the field. More research needs to be conducted for better education, training, and organizational supports to be evidence-backed and useful in the long term."

Jordan Bolzon ja Nick Halmasy käsitlevad oma 2021 aasta artiklis "First Responder Mental Health: A Literature Review of Current Individual and Organizational Issues."  kolme teemat, mis puudutab esmareageerijate vaimset tervist. Need teemad on individuaalsed teadmised vaimsest tervisest ja kokkupuude traumadega; häbimärgistamise ja vastupidavuse koolitus; ja vaimne tervis organisatsiooni tasandil. Selles ülevaates tunnistatakse, et suur osa praegusest kirjandusest on vigane, kuigi pakub siiski väärtuslikku teavet ja tulemusi. Autorid lõpetavad soovitustega praeguste ja tulevaste uuringute ning esmareageerijate vaimse tervise parandamiseks.

Mõned katkendid vabas tõlkes: 

• Esmareageerijatel on üheksakümmend protsenti suurem tõenäosus kokku puutuda potentsiaalselt traumaatilise sündmusega (PTE, potentially traumatic event) rohkem kui ülejäänaud elanikkonal. Psüühikahäirete diagnoosimise ja statistilise käsiraamatu (DSM-5) viiendas väljaandes on PTSD klassifitseeritud trauma ja stressiga seotud häireks (Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon, 2013).  See esmareageerijaid hinnanguliselt kümme kuni kakskümmend kaks protsenti; PTSD ei ole siiski nii tõenäoline kui depressioon või muud meeleoluhäired pärast traumaatilist kokkupuudet. Paljudel inimestel ei teki PTSD-d ega muid vaimseid häireid. 
• Esmareageerijate värbamise hoiakuid ja tavasid käsitleva uuringu põhiteema oli see, et paljud praegused töötajad leidsid, et paljud uued töötajad ei ole teadlikud vaimse tervise probleemidest, mis võivad tuleneda korduvast kokkupuutest PTE-dega. 
• Austraalias tehtud päästetöötajate uuringu tulemusena selgus,  et PTE-ga omas kokkupuudet ühe korra 90% osalejatest ja vähem kui 40% kasutas adaptiivseid toimetulekustrateegiaid. Need tulemused viitavad sellele, et korduvast traumaatilisest kokkupuutest tingitud vaimse tervise probleemide ennetamisel omavad suurt  rolli teadmised, koolitus ja positiivsed toimetulekustrateegiad.
• Vaimse tervise koolituse ja psüühikahäirete uuringus leiti, et kui osalejatele tehti vaimse tervise koolitusi, vähenesid nende võimalused saada  psüühikahäireid. Uuringus leiti ka, et igasugune vaimse tervise koolitus suurendas tajutavalt juurdepääsu vaimse tervise tugiteenustele.

Lõputöö. Organisatsioonikultuur ning kultuurikonflikti võimalused Politsei- ja Piirivalveameti näitel

"Olles konfliktiolukorras, mille tekke põhjused on teada, loob see keerulisest situatsioonist võitjana välja tulemiseks suured eeldused. Teadmised kultuurist aitavad ära hoida kultuurikonflikti. Sama võrduse võib tuua ka organisatsioonikultuuri juurde, mille tundmine aitab ära hoida organisatsioonikultuuri konflikti." (Raul Kabur)

Inimesed veedavad suure osa oma ajast tööl ning seetõttu on oluline organisatsiooni sisekliima. Halva sisekliimaga kohtades tekib stress, mis võib lõppeda läbipõlemisega.  Raul Kabur käsitleb oma lõputöös "Organisatsioonikultuuri ning kultuurikonflikti võimalused Politsei- ja Piirivalveameti näitel", politsei, piirivalve ning Maksu- ja Tolliameti ühinemisel tekkinud uue organisatsioonikultuuri. 

Lõputöös tehtud "uurimuse eesmärk on välja selgitada, kuidas tajuvad ametnikud organisatsioonikultuuri ühendametis, millised väärtusi peetakse oluliseks oma allüksuse siseselt ja kas midagi on muutunud peale Politsei-ja Piirivalveameti loomist"

Mõned katked tööst:

• Olles konfliktiolukorras, mille tekke põhjused on teada, loob see keerulisest situatsioonist võitjana välja tulemiseks suured eeldused. Teadmised kultuurist aitavad ära hoida kultuurikonflikti. Sama võrduse võib tuua ka organisatsioonikultuuri juurde, mille tundmine aitab ära hoida organisatsioonikultuuri konflikti.
• Kultuur on väljakujunenud moodus, kuidas inimgrupid käituvad, ning uskumussüsteemid, mille nad on välja arendanud oma käitumise põhjendamiseks ja seletamiseks.
• Organisatsioonikultuur mõjutab praktiliselt kõike, mis organisatsioonis igapäevaselt toimub, alates sellest, kuidas inimesed omavahel suhtlevad ja kuidas nad riietuvad, kuni viisini, kuidas nad täidavad oma tööülesandeid ning kuidas võetakse vastu firmale olulisi otsuseid. (Alas 2002: 62)
• Organisatsioonikultuuri saab võtta kui peamist tõekspidamist, mis on organisatsioonil kujunenud suhetes väliskeskkonnaga, ning sisemises koostegevuses ning seetõttu peetakse neid antud organisatsioonis õigeks ja õpetatakse uutele liikmetele kui sobivaid tunnetus-, mõtlemis- ja käitumisviise. (Vadi 2000:288) Autori arvates saab siin paralleele tuua Politsei- ja Piirivalveametis toimiva sallimatusega seaduserikkumise ja valelikkuse suhtes. Politseiametnik peab olema aus, seadusekuulekas ja eeskujuks oma käitumisega kaaskodanikele. See on autori arvates üks olulisemaid tõekspidamisi. Vastasel korral ei ole tegemist selleks tööks sobiva inimesega.
• Kiired muudatused organisatsioonis võivad olla normaalsed, aga neil võivad olla ka väga tõsised tagajärjed. Igal inimesel on piir kui mitmete muudatustega ta suudab korraga toime tulla. Liigne stress ja meeltesegadus mida tekitatakse inimestele lühikese aja jooksul suurte muutustega toime tulemiseks on ebatervislik. 
• Saksamaal on uuritud politseiorganisatsiooni töötajate reaktsioone läbiviidavatele muudatustele alates 1990-ndatest. Selgus, et juhtimistavades tehtud muudatused võivad põhjustada muudatusi olemasolevas organisatsioonikultuuris, mis omakorda võib põhjustada kõrvalekaldeid organisatoorsetes normides.
• Kui vaadelda konflikti olemust, siis konflikt on vastuolu. Liigitades vastuolud sisemisteks ja välisteks, saab defineerida sisemise ja välimise konflikti. Väline konflikt on indiviididevaheline vastuolu. Sisemine konflikt on vastuolu indiviidis endas.
• Väärtuskonfliktid tekivad siis kui üks pool (indiviid või grupp) nõuab teiselt poolelt (indiviidilt või grupilt) et too (nood) oma väärtusi muudaks. Rahvasuu ütleb, et „väärtuste üle ei vaielda, vaid kakeldakse“ See tähenda seda, et diskuteerimisel selle üle kelle väärtus on parem, ei ole suuremat mõtet. Seepärast on arukas teise väärtusi aktsepteerida.
• Eesmärgikonflikt tekib siis kui üks indiviid takistab teisel indiviidil eesmärkide saavutamist. Eesmärgikonflikte on sageli üsna keerukas analüüsida kuna eesmärgikonfliktis võib sisalduda „peidetult“ väärtuskonflikt ja/või vajaduste konflikt. (Krips 2011:26)
• Võimu kuritarvitamine on üks olulisemaid konflikti allikaid organisatsioonis. Konflikte esineb gruppide ja inimeste vahel peamiselt siis kui tunnetatakse, et keegi takistab teisel oma eesmärkideni jõudmast. Võib juhtuda, et sõbralikust võistlusest areneb välja suur konflikt.

0. 0. 0. 
         

Lõputöö. Töörahulolu, stress ja läbipõlemine Lääne prefektuuris

"...peamine stressi tekitaja politseinikel on väike töötasu, seejärel määratlematus ning ülekoormatus, ajapuudus. Ametnikes tekitab stressi pidevad ümberkorraldused, koondamised. Rahul ollakse töökollektiivi ja töötingimustega. Stressi vähendamisel peetakse oluliseks töötasu suurendamist, tööülesannete võrdsemat jaotamist ja süsteemis stabiilsuse loomist." (Kaili Kiik)

Kaili Kiik tutvustab oma lõputöös "Töörahulolu, stress ja läbipõlemine Lääne prefektuuris," oma lõputöös põhjalikult stressi ja läbipõlemist. Nende tunnuseid, tekkimise põhjuseid ning annab soovitused olukorra paremaks muutmiseks.

Lõputöö eesmärgi täitmiseks püstitatakse järgmised ülesanded:

• Anda ülevaade Lääne prefektuuri isikkoosseisust ja põhitöö valdkondadest.
• Koguda andmeid, analüüsida ja võrrelda töötajate rahulolu ja stressitaset.
• Teostatud analüüsi põhjal pakkuda välja lahendusi töörahulolu suurendamiseks, stressisituatsioonide lahendamiseks ja läbipõlemise vältimiseks.

Mõned katkendid tööst: 

•  Politseis kui organisatsioonis saame rääkida töörahulolust ehk olukorrast, mil on piisavalt panustatud motivatsioonile edukate tulemuste saavutamiseks. Selle puudumisel tekib töötajates stress. Samuti on politseitöö oma olemuselt väga stressirohke, sest enamasti tuleb tegeleda ebameeldivate sündmuste, liiklusõnnetuste ja kuritegudega. Sellest kõigest tekkiva tööstressi pikaajaline kestmine võib viia läbipõlemiseni. 
• Autori arvates on paljude stressi tekitavate olukordade põhjuseks töötajate vähene ettevalmistatus. Muudatuste ja uuenduste tegemisele peaks eelnema põhjalik analüüs ja selgitus. Uue tehnika ja tööprotsesside ning arvutiprogrammide kasutusele võtmisele on vajalik eelnev nii teoreetiline kui praktiline väljaõpe. Üks sagedasi põhjuseid, miks inimesed stressi langevad, ongi koolituste vähesus 
• Elus tajutav stress ei piirdu reeglina vaid töökeskkonnaga ning piiri tõmbamine tööst ja eraelust tingitud pingeolukordade vahele võib sageli olla keeruline või võimatu – lähedase haigus, lapse kooliminek või lähisuhte purunemine mõjutavad tõenäoliselt ka töötaja töövõimet. 
• Politseitöö suurimateks tööstressi allikateks on peetud abituse ja kontrolli puudumise tundeid töökeskkonna üle. 
• Käesoleva töö autori arvates stressi põhjustavad faktorid pikaajaliselt ja koos kestes viivad peagi olukorrani, kus inimene ei ole suuteline enam tööle keskenduma ning kui õigel ajal seda ei märgata ja vastuabinõusid kasutusele ei võeta, on ta oma ametis jätkama võimetu – ta on läbipõlenud.
• Esimeseks läbipõlemise põhidimensiooniks on kurnatus, mis on neist kolmest tähtsaim. Tihtipeale ütlevad inimesed, et nad on läbipõlenud, kuigi tegelikult on kurnatud. Probleemsete inimestega tegelevate asutuste töö emotsionaalne nõudlikkus võib töötaja emotsionaalselt ära kurnata ja ta ei jõua enam klientidega tegeleda. Suur töökoormus on seotud kurnatusega.
• Teiseks põhidimensiooniks on depersonalisatsioon ehk künism, mis tähendab emotsionaalset eemaldumist klientidest ja nende ignoreerimist. Töötajad kasutavad ka kognitiivset distantseerumist ja küünilist suhtumist, seda kinnitavad mitmed läbipõlemise uurijad. Küüniliselt käitudes püüavad töötajad toime tulla ja ennast kaitsta stressi tekitavas olukorras.
• Kolmas dimensioon on ebaefektiivsus ehk vähenenud suulikkus, mis on keerulisem, sest hõlmab kahte esimest dimensiooni. Nimelt kui inimene tunneb ennast kurnatult ja küüniliselt, siis on tal ka raske saavutada tulemusi. 
• Peale keerulise sündmuse lahendamist on raske end välja lülitada ja uinuda. Mõtted lähevad paratamatult töö peale ja väljapuhkamata on järgnevad päevad aina stressirohkemad. Seejärel ei suuda ees olevaid ülesandeid lahendada ja need hakkavad kuhjuma. Rahunemisaja ja organisatsiooni poolsete töörahulolu taastavate tegurite puudumisel on politseitöötaja tööpanus järgnevalt kahanemas ja töölt lahkumise võimalus suur.