Raadiosaade kriisisekkumisest endise politseipsühholoogiga

 Saate "Kajalood" külaliseks on Tiina Naarits-Linn praegune kriisisekkuja ning endine politseipsühholoog. Antud saates tuleb jutuks kuulamise ja rääkimise olulisus, psühholoogilise esmaabi olemus, kuidas kriisid meile mõjuvad ning väga lühidalt ka puudutatakse politseipsühholoogiat. 

Mõned katkendid antud saatest:

• Kui see on nüüd väga akuutselt puudutanud trauma, siis on teada ka tänaste neuropsühholoogiliste uuringute tulemusena, et trauma mõjutab väga tugevasti kõnekeskust. Tugevalt häiritud trauma ei võimaldagi inimesel rääkida. Ta tahab aga ta ei suuda ja ta läheb eriti segadusse kui talle öeldakse: "Tee nüüd suu lahti, ütle midagi," aga ta ei suuda. Nüüd tal läheb mõte ka veel sassi kui tekib selline surve. Ehk siis kui on selline akuutsem seisund, siis tuleks täiesti rahulikult suhtuda sellesse, et ta veel kogub ennast, et andke talle aega. 
• Inimese aju töötab 72 tunni jooksul traumeerivas infos või sündmuses teistmoodi ja seetõttu ta ongi kinni justkui tunnelis, selles esimeses seisundis millest ta oli ja nüüd on vaja lihtsalt seda hoolivat juuresolekut, selgitust ja turvalisust ja abistav sekkumine tulebki pärast seda.
• Kriisinõustajad kasutavad sellist terminit mitte ainult Eestis vaid ka ülemaailma nagu "kriisisekkumine". Esimesel ööpäeval me ei ootagi, et inimene küsiks abi. See näitaks minu täielikku ebaprofessionaalsust, kui ma traumeeritud inimesele, ma tean, et ta eile kaotas lähedase, annan telefoni ja ütlen: "Kui sa soovid abi, helista mulle." Ta ei helista, ta ei ole võimeline. Kriisinõustaja teab väga hästi, et tema peab helistama. 
• Need esimesed kontaktid ongi kriisisekkumised. Inimene on hästi haavatud aga samal ajal hästi avatud ja ta võtab väga kenasti selle kontakti vastu ja hilisematel kohtumistel on see tagasi juba normsituatsioonis, kus ma jätan kontakti, kus tema võtab ühendust. 
• Kriisi puhul on oluline arusaada, kas see on akuutseisund, kui keeruline see on ja kui traumeeriv üks seisund on. 
• See protsent on väga väike, kes vajab tõsist professionaalset sekkumist. Meie grupitöö eesmärk ongi see, et teha selgeks, kes need on. Neid on umbes kaheksa protsenti. Nii uuringud kui praktika ütlevad 5-10%. ... Enamasti on nende seisund enne seda trauma juhtumit juba kehva, kas siis oli emotsionaalselt mingi probleemistik või enne juba mingi kaotus ja nüüd tuli uus kaotus peale. Nüüd need kaheksa tuleb ära tuvastada. Nad joonistuvad väga ilusti välja. 
• ... tuleb selgitada, see et on füsioloogilised ja psühholoogilised teismoodi tajud praegu. Kellel süda paha, kellel värinad, peavalu - see on hästi normaalne, sest ebanormaalses olukorras psüühika reageeribki nii ja see on normaalne. 72 tunni pärast on juba oluliselt teistmoodi, juba saad jällegi magada, nüüd on magamine võib olla häiritud, süüa ei taha. Siis hakkab see periood kaks nädalat.
• Kaks nädalat on tegevus veel teine, kus mälu ja tähelepanu töötavad täiesti teistmoodi ja siis üldjoontes läheb nagu tagasi seisu. Siis tuleb kontrollaeg, see kolmekümnes päev, akuutperiood saab läbi ja nüüd on näha, kes reaalselt jääb abivajajaks.
• See, mis trauma järgselt on tähtis, on vaja kuulata inimesi ja ei tohi anda hinnanguid. Siit me jõuame selle põrkumise juurde kui keegi näiteks ütleb, et kuidas sa nii mõtled ja nii ei tohi mõtleda. See on hinnang. Me ei saa mitte kellegi hoiakut käsuga muuta. Hoiakuid muudab inimene ainult isem aga selle muutuse aluseks on see, et teda kuulatakse austavalt. 
• Üks asi, mida kriisis inimene tahab tunda on, et ta on vajalik. 
• Inimesed tulevad toime ka ebameeldivate asjadega, kui sellel on tähtaeg. 
• Kriisitöö seisukohast mingi piirini saab igaühte aidata, sest muidu kiirabi ei sõidaks välja, koomas inimene tänaval pikali. Ta ei koputa õlale, ta ei küsi, kas te tahate abi või olete te valmis abi vastuvõtma. Samamoodi on kriisisekkumisega. Miks ma ütlen, et kriisinõustajad kasutavad esimeses etapis terminit kriisisekkumine, sest me teame, et inimene ei ole võimeline vastama, kas ta tahab abi või ei taha abi. Kui see esimene etapp on möödas, siis on küll oluline, et milline on inimese enda valmisolek. Kahjuks igaüks ei ole valmis. Küll aga näeme me seda, et see on suuresti seotud selle esmase abiga. Kui esmane abi on oskuslik ja professionaalne. Kui esmane abi annab taju, et ma võingi abi saada, siis inimene kasutab ka hiljem kindlamini talle vajalikku abi.
• See abistaja, kes ise on katki. See abistaja, kes ise ei tea, mida abi andmine võib temaga, see abistaja võib ühel hetkel ära murduda.
• Mina imetlen Eesti politseid väga. Kui mina neid suuri juhtumeid vaatan, mis meediasse jõuavad, siis politsei on üldiselt väga hästi toime tulnud. See näitab seda, et ettevalmistus on hea. Sa tuled kriisiga toime ainult siis kui sul on hea ettevalmistus. See mentaalne ja füüsiline ettevalmistus on hea. 
• Ma ei saa täna rääkida politseinikest lähemalt, sest ma ei tegele politsei organisatsiooniga. Isegi kui mul mõni üksik klient võib sealt olla, siis ma ei saa üldistusi selle põhjal teha. See, mida ma näen ise meedias, siis ma näen, et politsei tuleb toime, küll aga on täiesti võimalik, et seal toimub ka trauma kuhjumine. Loodetavalt nende süsteem töötab ka põhimõttel, et nendel on neil on võimalik saada professionaalset nõustamist ka täna. See on süsteemi sisene ja siin ei ole kellegil teisel vastutust kui üksuse juhil. Üksuse juht peab nägema, millal tema alluv kindlasti võiks professionaalset nõustamist saada. Kui üksuse juht seda ei soosi, siis alluval endal on väga raske seda nõustamist vastu võtta. 
• JÕUSTRUKTUURIDE PSÜHHOLOOGIA ON PISUT TEISTSUGUNE KUI TAVAINIMESEL.