Loeng. Abistaja AB kriisinõustaja soovitused

"Kui inimene ei ole ettevalmistatud traumaks, millest ta teist aitab, siis saab ta ise traumeeritud. Ja kui inimene ei ole ettevalmistatud traumeeritud inimest mõistma, võib ta põhjustada abivajavale täiendava trauma. " Tiina Naarits-Linn

 Mahena keskuse poolt ülesse pandud infotunni loeng "Abistaja AB kriisinõustaja soovitused" on loeng, milles räägib suure praktilise kogemusega Mahena kriisinõutaja Tiina Naarits-Linn, kes on enam kui 20 aastat töötanud kriisinõustajana. Kuigi video kvaliteet jätab soovida, kaalub sealt saadav info palju enam. Tiina Naarits-Linn räägib lihtsalt ning annab konkreetseid soovitusi, kuidas abistades jääda ise vaimselt terveks. Samuti seletab lahti traumaatilise inimese käitumist ja reaktsioone ning kirjeldab kuidas mõjub sõda konfliktikoldes olevale inimesele ning ka täiesti rahulikus ühiskonnas elavale isikule. See, et inimene, ei asu kriisikoldes, ei tähenda, et tal poleks traumaatilisi reaktsioone ja üleelamisi. 

Mõned väljavõtted loengust:

• Aitaja kaks kõige suuremat ülesannet on hoida abivajajat ja hoida iseennast.
• Kui mõelda, mida see hoida abivajajat sisaldab, siis ta sisaldab kolme olulist punti: mitte tekitada lisa kahju, aidata leevendada seda olukorda, mis on raske ja aidata leida lootust, mis aitab edasi minna. Sellel lootusel on väga suur tähendus.
• Info peab olema selge, lühike, ilma sellise disainita, mis viib tähelepanu kõrvale. On väga oluline, et ei tekiks mitmeti mõistmist.
• Väga suur on soov otsida süüdlast. See on traumaatilisele inimesele üldse omane.
• Abistajaga suheldes jõuab taas ja taas küsimuse juurde, mida abistaja arvab, kes on süüdi. Ta tahab, et abistaja võtaks seisukoha ja see on asi, mida ükski abistaja teha ei tohi.  Meie ei saa määrata süüdlast. Meie saame loetleda fakte.
• Oluline ongi see, et mul on keegi. Abistaja ei saa olla edukas ega tulemuslik kui ta on üksi. Tal peab olema keegi, kellega oma mõtteid jagada, loomulikult kes seda mõistab, kolleegi näol aga on oluline, et ka kodus oleks tagala olemas.
• Abistaja peab teadma, et tasakaal kolme kaheksa vahel on oluline talle ja on oluline sellele inimesele, keda ta toetab. Esimene 8 on uni. Me võime siin pluss miinus mängida aga kuus tundi und peaks olema igal inimesel, kui ta tahab teiste jaoks olemas olla. Teine, paneme pluss-miinus ja vahepeal ka kümme on siis kohustused, kus ma pingutan, annan endast maksimumi ja siis jääb veel üks 8. See 8 on see, mis lubab mul eksisteerida: hügieen, toitumine, logistika ja lubab tunda ennast hästi. Need on need tegevused, millega koos mul ongi hea olla. Võib-olla sõbrad, võib-olla liikumine, mingi lisa tegevus. Ma ei tohi neid ära kaotada. Abistaja peab hoidma enda jaoks olulisi tegevusi.
• Seni kuni mul pole teadmisi piisavalt, on tähtis teada, kellega koos ma abistan. Kes on see minu mentor? Kes on see minu partner, kellega ma koostööd teen? Kellele ma saan kohe toetuda kui mul tekivad küsimused?
• Milles saab iga abistaja aidata, on psühholoogiline esmaabi. See on jõukohane absoluutselt igale inimesele, kes vähegi hoolib teisest inimesest. Psühholoogilise esmaabi puhul on hästi kindlad kriteeriumid. Kui te võtate aega olla koos ehk siis inimene ei jää üksi. Teda aidatakse talle oluliste kontaktide loomisel ja teadmisega, et ta ei ole üksi. Teine on see, et on tagatud hoolitsev tähelepanelikkus, vajadusel vesi, vajadusel fliis. Ta tajub elementaarset hoolitsust, ilma et ta ise küsiks. Kolmas on hinnanguvaba kuulamine. Inimesel lastakse rääkida ilma, et antakse tema käitumisele või sõnadele hinnanguid. Kolmas on argisega tegelemine, esmaste vajaduste välja selgitamine. Kaitsmine on selleks, et lisa kahju ära hoida. Traumeeritud inimene teeb impulssiivseid otsuseid. Psühholoogiline esmaabi sisaldab abistaja eneseabi. Abistaja peab igasuguses abi protsessis teadma, et ta küsib enda käest, kuidas ta ise ennast tunneb ja kas ta vajab ise toetust. Kui ta tajub väsimust, siis ta peab saama puhata.