Raamat. Saksamaa vilkurivalgel. Politseiniku appihüüd

 "Häirekeskus pidas meiega nõu ja me jõudsime üheskoos arvamusele, et sinna sõidame uuesti kolleeg ja mina. Olime ühel meelel ka selles, et lõpetame väljakutse, kui mees keeldub ikka naistel end aidata laskmast. Politsei kutsumine pole mingi soovikonsert. Kui keegi on teisel arvamusel, siis kuulub meie ülesannete hulka ka selgitustöö. Uuesti kohale jõudnud, küsisin mehe käes rahulikult, kas me saaksime nüüd omavahel mõistlikult rääkida. Ja mis juhtus? Ta karjus meile näkku, et mis see siis nüüd jälle olgu, tema olevat nõudnud mehi." Tania Kambouri

Saksamaa politseiniku Tania Kambouri raamat "Saksamaa vilkurivalgel. Politseiniku appihüüd" keskendub immigrantidest tekkinud probleemidele. Kohe algusel rõhutab autor, et mitte kõik immigrandid ei käitu vastupidiselt ühiskonnas olevatele traditsioonidele ja tavadele. Enamus neist jälgib ning austab Saksamaa seadusi, ent just väikene osa immigrantidest tekivad suuri probleeme. 

See on ehe teos ühe naispolitseiniku kogemustest ning vaatenurgast Saksamaal toimuvale. Väljakutse teinud inimesed keelduvad temaga suhtlemast, sest ta on naine. Kinnipeetud isikud ei allu korraldustele, sest ta on naine. Raamatus käsitlakse veel ida-eurooplasi, mustlasi. Kõigi nende etniliste gruppide kuritegevuse iseärasusi ja kultuurilist kontestki. Ka võimalike lahendusi pakub autor. Üheks suureks plussiks on värvikate toimunud juhtumite kirjeldused ning analüüs, mis võis viia antud olukorrani. 

Mõned katkendid raamatust:

• Asjata pole raamatu pealkiri "Saksamaa vilkurivalgel. Politseiniku appihüüd." Lugupidamatuse ja agressiivsuse suurenemine meie linnades on väga silmatorkav. Ja seejuures ei pääse mööda tõsiasjast, et esiplaanile kerkivad kuritegelikult migratsioonitaustaga isikud, eelkõige islamimaadest pärit noored mehed. See pole mingi üldistatav süüdimõistmine ja ammugi mitte rassistlik, päritolu või usu põhjal antud eelhinnang, vaid tõsiasim et mõni rahvastikugrupp on mõnede käitumisviiside ja kuritegude puhul silmatorkavalt rohkelt esindatud. Seetõttu tuleb siin raamatus palju juttu inimestest, kelle juured on Türgis ja Lähis-Idas ning keda on kujundanud islam. Oma rolli etendavad ka idaeurooplased ja mustlased. 
• Teema on mul sellepärast eriti südamel, et küsimus pole minu isikus, vaid olukorras. Kuna ma naise ja politseinikuna ning kreeka päritolu tõttu migratsioonitaustaga isikuna ühendan endas kolme vaatenurka, mida paljudel teistel kodanikel pole, pean lausa oma kohuseks see teema jutuks võtta. Muu hulgas ka sellepärast, et olen kogenud: paljud kaaskodanikud ei tea sugugi, mis nende ümber toimub. Politseinikuna näen ma ikka ja jälle asju, mida paljud inimesed ei suuda ettegi kujutada. Just problemaatiliste ilmingute puhul võivad politsei kogemused olla omamoodi seismograaf. Tihtipeale näeme meie juba varakult seda, mida suur osa elanikke veel ei aimagi. 
• Üht mõtet pole seejures paljudel tänini pähe tulnud: kui immigrandid ja põgenikud meie maale tulevad, ei tähenda see veel kaugeltki, et nad otsivad vabameelset avatud ühiskonda ja ütlevad kohe kõigele jah, sest peavad seda, mis toimub meie demokraatias, suurepäraseks, Paljud neist inimestest tahavad lihtsalt elada senisest paremini, ei enamat - üksikasjad on seejuures teisejärgulised. Ja kes tuleb vaesusest - rääkimata veel sõja ja tagakiusamise eest põgenemisest -, selle jaoks on paljud asjad esialgu tühised. Kes hooliks siis tõsiselt riiklikust kvaliteedikontrollist, puhkeajast kinnipidamisest või saksa keele grammatikast?
• Ja seda kasutatakse meelsasti ära: "Te kontrollite mind ainult sellepärast, et mul on täishabe ja ma olen muslim!" Sedasorti etteheiteid kuulen ma ikka ja jälle. Kindlasti leidub muslimeid, keda alusetult kahtlustatakse. Kuid paljud astuvad ka vabatahtlikult ohvri rolli ja ründavad vastast samamoodi eelarvamuste põhjal, olgu siis tegemist politsei, riigi või teiseusulistega. 
• Kui konfliktisituatsioon süveneb ja kurjategijad on leidnud ohvri siis muutub olukord kõige jaoks plahvatusohlikuks. Vägivalla potentsiaal võib väga kiiresti suurenenda. Ärge võtke sellistes olukordades üksinda midagi ette, ka siis mitte, kui harrastate võitlussporti. Tänapäeval ei või iial teada, ega alaealised ei jookse ringi nugade või muude relvadega. 
• Kes on kasvanud üles vägivallaga - või veidi pehmemalt sõnastades: kellele pole võõras vägivald kasvatusvahendina -, selle jaoks on vägivald iseenesestmõistetav probleemide lahendamise vahend, Iseäranis siis, kui eriti mingeid muid probleemidest jagusaamise võtteid pole käepärast.
• Kui sageli käib politseinik tänavat kontrollimas, kui ta peab arvestama niivõrd häbematu vastupanuga ühe valesti parkimise (!) puhul? Kui ta ei kontrolli, võtab õige pea maad anarhia. Kontrollib ta seda korrapäraselt ja järjekindlalt, siis jutud sellest levivad ja kliendid ei astu enam nii ründavalt välja. Loeb see, kumb kauem vastu peab.
• Paljud idaeurooplased kohanevad probleemideta. Kuid muidugi tuleb meile ka "murelapsi", osalt kriminaalsete kavatsustega. Olgugi, et üldiselt on idaeurooplaste grupp heterogeenne, torkab siiski silma, et intergatsiooniprobleemide ja/või kuritegevuse puhul kerkivad ikka esile samad tunnused: halb saksa keele oskus, vähene haridus, alkoholi kuritarvitamine.
• Mustlasperedega suhtlemine on meie jaoks muuseas õige tihti ka suur moraalne proovikivi. Selle rahva saatus on olnud kahtlemata raske, nii ajaloos kui ka tänapäeval. Rändrahva klišee ei vasta enam tõele, nad on ammugi juba paiksed. Kuid igal pool, kuhu nad on asunud, on nad jäänud vähemuseks, kelle kultuuriline eripära tekitab pahandusi. 
• Kuritegelike isikutega (olgu neil migratsioonitaust või mitte) seotud probleemid, mida olen tuvastanud, on iseenesest juba piisavalt halvad. Kuid üha sagedamini piisab ainuüksi meie kohale ilmumisest, kui meid juba rünnatakse - eelkõige siis, kui teeme rutiinset isiku- ja liikluskontrolli, oleme rahurikkumise pärast välja kutsutud, arreteerimistel, demonstratsioonidel või jalgpallimängudel. Uut vägivallataset, mida iga politseinik päevast päeva kogeb, on tõendanud uuringud. 
• Eriti mõistetamatud on leebed kohtuotsused siis, kui kuriteo ohvrid on politseinikud või teised riigiorganite esindajad. Paljud kohtunikud peavad seda normaalseks, et politseinikke nii verbaalselt kui ka füüsiliselt rünnatakse.