Kursus. Psühholoogiline esmaabi. Esmase abistaja roll kriisi sattunud inimese toetamisel

"Abistajana võid kuulda lugusid teiste inimeste valust ja kannatustest ning olla tunnistajaks surmale, vägivallale ja vigastustele. Abistajana võid tunda vastutusekoormat inimeste ohutuse ja nende eest hoolitsemise tõttu. On loomulik, et kõik need kogemused mõjutavad ka sind ennast."

Sotsiaalkindlustusameti e-kursus "Psühholoogiline esmaabi. Esmase abistaja roll kriisi sattunud inimese toetamisel" on interaktiivne ning lihtsate sõnadega kirjeldatud. Teades esmast infot kriisi sattunud inimese reaktsioonidest ning lähenemisviisidest, siis saab igaüks olla toeks kuni professionaalse abi saabumiseni. Lisaks lühikestele lugemise osadele sisaldab antud kursus mänge, harjutusi enda korras hoiuks, eriti kui oled esmareageerija. Lõpus on info, kuhu pöörduda kui läheb vaja mõne valdkonna spetsialisti nõuannet.

Mõned katkendid antud kursusest: 

• Eelkõige püüa leida tugevate šokireaktsioonidega inimesed, keda kindlasti üksi jätta ei tohi.
• Mõnikord piisab turvatunde loomiseks lihtsalt abistaja kohalolust.  
• Psühholoogilise esmaabi osutamisel ongi sinu roll eelkõige esimese turvatunde pakkumine oma kohaloluga ja toetava hoiakuga. Anna kannatanule aega end koguda ning ära survestada teda rääkima.
• Ootamatule traumaatilisele sündmusele reageerivad inimesed erinevalt. 
• Kriisi tõsidus sõltub inimese varasematest kogemustest. Mida üks inimene tajub mõõdukalt keerulise olukorrana, võib teises esile kutsuda ägeda kriisireaktsiooni. Isegi samale inimesele võib sarnane sündmus mõjuda erinevatel eluetappidel erinevalt. 
• Vahetus kriisisündmuses avalduvad šokireaktsioonid. Need kestavad enamasti mõnest minutist mõne päevani.  
• Šokireaktsioonile järgneb reaktsiooni- ehk läbitöötamisetapp, mis võib kesta kuid. Selles etapis toimub oma tunnetest ja olukorrast teadlikuks saamine, järk-järguline tagasipöördumine oma harilikku olekusse, otsides võimalust endise olukorra taastamiseks. 
• Šoki- ja reaktsioonietapile järgneb pikem läbitöötamise etapp, mis tipneb kriisist taastumisega.
• Tõrked kriisisündmuse läbitöötamisel võivad viia traumajärgse stressihäireni, kui inimene ei ole saanud õigeaegselt empaatilist toetust. 
• Psühholoogiline esmaabi on mõeldud nii lastele kui ka täiskasvanutele. Kuigi iga kriisis kannatanu ei pruugi vajada kõrvalist abi, on oluline olla kergesti kättesaadav neile, kes võivad toetust vajada. 
• Psühholoogilist esmaabi, mida meist igaüks võib pakkuda, osutatakse kriisisündmuse ajal ja vahetult pärast seda, pakkudes sündmuse käigus kannatusi kogenud inimestele inimlikku tuge ja praktilist abi. Oluline on vajadustepõhisus, praktilisus ja kiirus.
• Traumaatilises olukorras olevate inimestega kohtumisel meenuvad meile meie enda mälupildid ja tundes varasematest sarnastest sündmustest. Spontaanselt kipume siis oma kogemusi ja elamusi jagama hakkama (“Mul oli ka ükskord …”) Sellega surume aga kannatanu tunded maha, ei lase tal valu välja rääkida ja teeme tahtmatult hoopis kahju. See võib kannatanu kriisiga toimetulekut hoopis pikendada.
• Lähedase enesetapu korral oleme automaatselt ka ise kõrgendatud suitsiidiriskis. Sellisel juhul ei tohi jätta inimest üksi. Selleks ei pea läbi viima mingit sorti põhjalikku hindamist või analüüsi.
• Parim viis teada saada, kas kellelgi on enesetapumõtteid, on seda küsida. Mida otsesemalt seda küsid, seda selgema vastuse saad. Kui inimene ise võttis sinuga ühendust, siis ta juba piisavalt usaldab sind. Tunneb, et keegi hoolib.